Hirundo Supplementum

“Hirundo Supplementum” is issued irregularly by the Estonian Ornithological Society. It publishes ornithological papers and reports that exceed the page limit of ordinary articles. The publication is focused on original studies and discussion about Estonian birds, their numbers, distribution, biology and conservation.

“Hirundo” lisanumbrites ehk supplementumides avaldatakse tavalise artikli mahtu ületavaid ornitoloogilisi artikleid ja kokkuvõtteid.
Lisanumbreid EOÜ liikmetele liikmemaksu eest ei saadeta, kuid osasid nendest on võimalik osta EOÜ kontorist.

Hirundo 2/2017

Lõõndre, K.
The mimicking of bird excrement by moths
Open file Addition

Ots, M. & Paal, U.
2016 Estonian Rarities: Report of the Estonian Rarities Committee
Open file

Marja, R. & Elts, J.
Turtle dove (Streptopelia turtur) habitat usage and activity patterns based on data collected in 2017
Open file

Hirundo 2/2017

Lõõndre, K.
Lindude väljaheidete jäljendamine liblikate poolt
Ava fail Lisamaterjal

Ots, M. & Paal, U.
Linnuharuldused Eestis 2016: Eesti linnuharulduste komisjoni aruanne nr 15
Ava fail

Marja, R. & Elts, J.
Turteltuvide (Streptopelia turtur) elupaigakasutuse ja käitumismustri kirjeldus 2017. aastal kogutud andmete põhjal
Ava fail

Hirundo 1/2017

Mägi, M.
Predation of ground-nesting birds’ nests on Pärnu coastal meadows
Open file

Lanto, U. & Sild, E.
The effects of stress on the song learning of male songbirds
Open file

Viigipuu, R. & Tilgar, V.
The impact of anthropogenic noise on birds’ communication and fitness
Open file

Hirundo 1/2017

Mägi, M.
Maaspesitsevate lindude pesarüüste taastatud Pärnu rannaniidul
Ava fail

Lanto, U. & Sild, E.
Stressi mõju isaste laululindude laulu õppimisele
Ava fail

Viigipuu, R. & Tilgar, V.
Inimtekkelise müra mõju lindude kommunikatsioonile ja kohasusele
Ava fail

Hirundo 2/2016

Ots, M. & Paal, U.
2015 Estonian Rarities: Report of the Estonian Rarities Committee
PDF

Gimbutas, M. & Rattiste, K.
Offspring sex ratio of long-lived bird species
PDF

Väli, Ü.
How strong is site fidelity among wintering passerines?
PDF

Hirundo 2/2016

Ots, M. & Paal, U.
Linnuharuldused Eestis 2015: Eesti linnuharulduste komisjoni aruanne nr 14
PDF

Gimbutas, M. & Rattiste, K.
Järglaskonna sugude suhe pika elueaga linnuliikidel
PDF

Väli, Ü.
Kui paigatruud on meil talvitavad värvulised?
PDF

Hirundo 1/2016

Alt, G. & Mägi, M.
Ectoparasites and their effects on cavity-nesting birds
PDF

Koosa, K.
Investigating personality in bird ecology
PDF

Mägi, M.
Hemoglobin levels are higher in males of wintering Great Tits
PDF

Notes (in Estonian)
PDF

Hirundo 1/2016

Alt, G. & Mägi, M.
Ektoparasiidid ja nende mõju suluspesitsejatele lindudele
PDF

Koosa, K.
Isiksuse uurimine linnuökoloogias
PDF

Mägi, M.
Talvitavate rasvatihaste hemoglobiinitase on kõrgem isaslindudel
PDF

Lühiteated
PDF

Hirundo 2/2015

Ots, M. & Paal, U.
Rarities in Estonia 2014: Report of the Estonian Rarities Committee
PDF

Väli, Ü.
Habitat selection of the Common Buzzard (Buteo buteo) on the island of Hiiumaa, Western Estonia
PDF

Väli, Ü.
Timing of breeding and migration of the Common Buzzard (Buteo buteo) in Estonia
PDF

Marja, R., Elts, J., Tuvi, J. & Phillips, J.
Corncrake (Crex crex) habitat dynamics in Lahemaa National Park during 2014
PDF

Lodjak, J. & Mägi, M.
The effect of the parasite Protocalliphora sp. on the growth of Pied Flycatcher (Ficedula hypoleuca) nestlings
PDF

Hirundo 2/2015

Ots, M. & Paal, U.
Linnuharuldused Eestis 2014. Eesti linnuharulduste komisjoni aruanne nr. 13
PDF

Väli, Ü.
Hiireviu (Buteo buteo) elupaigavalik Hiiumaal
PDF

Väli, Ü.
Hiireviu (Buteo buteo) rände- ja pesitsusfenoloogia Eestis
PDF

Marja, R., Elts, J., Tuvi, J. & Phillips, J.
Rukkiräägu (Crex crex) arvukuse varieeruvus elupaigatüüpide lõikes Lahemaa rahvuspargis 2014. aastal
PDF

Lodjak, J. & Mägi, M.
Parasiidi Protocalliphora sp. mõju must-kärbsenäpi (Ficedula hypoleuca) pesapoegade kasvule
PDF

Hirundo 1/2015

Tilgar, V., Ojaste, I. & Saag, P.
The stress level of capercaillie (Tetrao urogallus) in relation to military training exercises
PDF

Ots, M.
White Stork (Ciconia ciconia) census in Estonia 2014
PDF

Ellermaa, M. & Lindén, A.
Autumn migration in Cape Põõsaspea in 2014
PDF , Supplement

Ellermaa, M.
Staging waterbirds around Cape Põõsaspea in autumn 2014
PDF

Notes (in Estonian)
PDF

Hirundo 1/2015

Tilgar, V., Ojaste, I. & Saag, P.
Metsise (Tetrao urogallus) stressitase seoses sõjaliste harjutustega
PDF

Ots, M.
Valge-toonekure (Ciconia ciconia) loendus Eestis 2014. aastal
PDF

Ellermaa, M. & Lindén, A.
Sügisränne Põõsaspeal 2014. aastal
PDF , Lisa

Ellermaa, M.
Peatuvad veelinnud Põõsaspeal 2014. aasta sügisel
PDF

Lühiteated
PDF

Hirundo 2/2014

Marja, R. & Elts, J.
Relationships of farmland birds to drainage ditch presence and soil water regime
PDF , Supplement

Väli, Ü., Nellis, R., Lelov, E., Tammekänd, I., Tuule, A. & Tuule, E.
Distribution, abundance and habitat use of wintering birds of prey in Estonian farmland
PDF , Supplement

Väli, Ü.
Population densities of wintering medium-sized birds in Estonian farmland
PDF , Supplement

Ots, M. & Paal, U.
Rarities in Estonia 2013: Report of the Estonian Rarities Committee
PDF

Nellis, R.
The effect of Väätsa landfill on the local breeding abundance of ravens (Corvus corax) and their nest-site preference along adjacent 330 kV powerline
PDF , Supplement

Notes (in Estonian)
PDF

Hirundo 2/2014

Marja, R. & Elts, J.
Põllulindude liigirikkuse ja arvukuse seosed kuivenduskraavide olemasolu ja mulla niiskusastmega
PDF , Lisad

Väli, Ü., Nellis, R., Lelov, E., Tammekänd, I., Tuule, A. & Tuule, E.
Kultuur-avamaastikul talvitavate röövlindude levik, arvukus ning elupaigakasutus Eestis
PDF , Lisad

Väli, Ü.
Kanaliste, kodutuvi, rästaslaste ja vareslaste talvisest asustustihedusest Eesti kultuur-avamaastikus
PDF , Lisa

Ots, M. & Paal, U.
Linnuharuldused Eestis 2013. Eesti linnuharulduste komisjoni aruanne nr. 12
PDF

Nellis, R.
Väätsa prügila mõjust ronkade (Corvus corax) pesitsusaegsele arvukusele lähipiirkonnas ja pesapaigaeelistus prügilast mööduval 330 kV elektriliinil
PDF , Lisa

Lühiteated
PDF

Hirundo 1/2014

Pehlak, H., Aua, J., Aaslaid, L. & Salumäe, M.
Veelindude inventuur Eesti karjäärides 2012. a. (lk 1-8)
PDF

Mägi, M. & Lepik, A.
Talvituvate rasvatihaste (Parus major) kehakaalu ööpäevased erinevused (lk 9-20)
PDF

Marja, R. & Elts, J.
Nurmkana (Perdix perdix) salkade suuruse ja elupaigakasutuse dünaamika: Eesti Ornitoloogiaühingu Aasta Lind 2013 projekti kokkuvõte (lk 21-32)
PDF

Lodjak, J. & Mägi, M.
Linna- ja kultuurmaastike künnivareste (Corvus frugilegus) pesapaigavalik ja fekaalne kortikosterooni baastase (lk 33-53)
PDF

Paal, U.
Männileevikese (Pinicola enucleator) invasioon Eestis talvel 2012/2013 (lk 54-56)
PDF

Briefly

“Hirundo”, the journal of the Estonian Ornithological Society, is issued twice a year. It publishes ornithological papers, comments and instructions, as well as EOS news. The journal is focused on original studies and discussion about Estonian birds, their numbers, biology and conservation.
Subscription cost of “Hirundo” is included in the membership fee of the EOS. People not interested in joining to the society but wishing to order “Hirundo” or its single issues, please contact eoy/at/eoy.ee

Editorial

Editor: Jaanis Lodjak

Editorial board: Eve Mägi, Hannes Pehlak, Renno Nellis, Jaanus Remm, Lauri Saks, Marko Mägi, Tuul Sepp

Editorial address: Hirundo, Estonian Ornithological Society, Veski 4, 51005 Tartu, Estonia

E-mail: jaanis.lodjak/at/ut.ee

Hirundo toimetuskogu

Toimetaja: Jaanis Lodjak

Toimetuskogu: Eve Mägi, Hannes Pehlak, Renno Nellis, Jaanus Remm, Lauri Saks, Marko Mägi, Tuul Sepp

Aadress: Hirundo, Eesti Ornitoloogiaühing, Veski 4, 51005 Tartu

E-post: jaanis.lodjak/at/ut.ee

Hirundo ajaloost ja tänapäevast

Hirundo alustas ilmumist 1988. aasta märtsis. Ajakirja loomise taustale heidab valgust tolleaegse Eesti Loodusuurijate Seltsi ornitoloogiasektsiooni esimehe Heinrich Veromanni kirjutatud avanumbri saatesõna.

Tartu
Märts 1988

SAATEKS

Palju aastaid puudus Eesti Loodusuurijate Seltsi ornitoloogiasektsiooni juhatusel võimalus enam-vähem korrapärase info saatmiseks loodusvaatlejatele. Side usaldusmeestega oli põhiliselt ühesuunaline – vaatlejatelt laekus pidevalt mitmesugust andmestikku, sektsiooni juhatuselt aga läks välja üksnes mitmesuguseid juhendeid, vaatluskaustu, üleskutseid. Muidugi ilmus trükist aeg-ajalt mitmesuguseid vaatlejate andmete põhjal koostatud artikleid, kuid need läksid trükistena müügivõrku ja loodusvaatlejad said neid kauplustest vaid juhuslikult osta. Sari “Abiks loodusvaatlejale” ei saa olla operatiivse info vahendajaks, pealegi on see sari kogu seltsi mitte ornitoloogiasektsiooni väljaanne.

Esimeseks katseks luua tagasiside vaatlejatega oli allakirjutanu poolt koostatud ülevaade valge-toonekure loendustest Eestis ajavahemikul 1954-1961 (ringkiri nr. 1), mis trükiti ja saadeti välja 1962.a. Järgmine ülevaade käsitles valge-toonekure loendust 1966.a. (trükiti ja saadeti vaatlejatele välja 1967.a.). 1967.a. alates hakati vaatlejatele saatma korrapäraselt igal aastal veelindude taliloenduste kokkuvõtteid. Kõik need ringkirjad sisaldasid infot ainult ühe teema kohta.

Muutus tuli uute paljundusseadmetega. 1983.a. sai sektsiooni juhatus koostada ja paljundada esimese sisutihedama infolehe nr. 1. Nüüd on neid saanud 10, lisaks veel iga-aastased veelindude taliloenduste kokkuvõtted ning 3 ülevaadet IPA-meetodil toimuvatest linnuloendustest. Oleme aga pidanud kogema, et kaugeltki mitte kõik meie aktiivsemad loodusvaatlejad ei võtnud omaks ideed anda jooksvalt materjali uute infolehtede koostamiseks.

Käesoleva väljaandega alustab sektsiooni juhatus koos aktivistidega uut etappi koostöös harrastusornitoloogidega. Viimastelt ootame nii jooksvat infot kui ka avaldamiseks lühiteateid ja pikemaidki (kuni 4 lk.) kirjutisi. See langeb ühte Eesti ornitoloogia uue suurteose “Eesti linnud” koostamisega, mille autoreiks on 38 ameti- ja harrastusornitoloogi. Olemasolevate materjalide esialgsel läbivaatamisel selgus, et autorite käsutuses on paljude liikide kohta väga vähe andmeid lindude mõõtmete, kaalu, munade mõõtmete ja kaalu kohta. Paljudel juhtudel on meil selguseta öösel aktiivsete lindude levik (näiteks väikehuik, hüüp, hüüpel, kakud), aga ka jäälinnu jt. siniraaliste levik ja arvukus on vaieldav (muidugi ka aastati muutuv). Lühidalt – uus “Eesti linnustik” kipub mõnegi liigi osas jääma puudulikuks. Olukorda parandada saavad üle Eesti elutsevad ja lindude elu jälgivad harrastusornitoloogid. See peab nüüd toimuma kahe-kolme aastaga, et need andmed jõuaksid veel uude “Eesti linnustikku”.

Käesolevaga ilmuma hakkava sõnumitooja ühiskondlikel tegijail-toimetajail näib jätkuvat haaret ja entusiasmi selle suure töö korrapäraseks läbiviimiseks. Kordaminek sõltub aga suurel määral sellest, kui palju ning kiiresti laekub kaastööd vaatlejailt. Igaühe tähelepanekud huvitavad peale ametiornitoloogide kõiki teisigi vaatlejaid.

Paneme suuri lootusi nüüdsest algavale kiirelele infovahetusele. Jõudu ja jaksu selleks!

Heinrich Veromann
ornitoloogiasektsiooni esimees,
bioloogiakandidaat

1998. aastaks oli esimesest, kaheksaleheküljelisest numbrist kasvanud enam kui pooltsada lehekülge täitev ajakiri. Tähtpäeva puhul meenutas Hirundo arengut kümme aastat toimetuskogu tööd juhtinud Raivo Mänd.

Eesti Ornitoloogiaühingu häälekandjal Hirundol on seljataga kümme aastat ilmumist.

Minu ees laual seisab keskmise paksusega pakk, milles on ajakirja 21 üksiknumbrit. Kõige pealmise, 1988. a. märtsinumbri maht on kaheksa lehekülge. Selle saatesõnas ütleb tollane Looduseuurijate Seltsi ornitoloogiasektsiooni esimees Heinrich Veromann: “Käesolevaga ilmuma hakkava sõnumitooja ühiskondlikel tegijail-toimetajail näib jätkuvat haaret ja entusiasmi selle suure töö korrapäraseks läbiviimiseks.” Paki alumise, seni viimasena ilmunud numbri maht on kuuskümmend lehekülge. Näib, et auväärt vanameister ei eksinud.

Hirundode paki sirvimine paljastab muuski väliselt silma torkavat arengut. Esimene number on trükitud kollasele ebakvaliteetsele paberile. Kolmandast numbrist alates tuleb juba mängu kriitpaber. Üheksandast numbrist peale ilmub esikaanele illustratsioon. Kümnendast numbrist võetakse kasutusele tänaseni püsinud sümboolika. Üheteistkümnes saab endale ümber poolkõvad kaaned. 1993. aastast muutub numeratsioon ja algab regulaarne ilmumine kaks korda aastas. Samasugune pisut ebaühtlane, kuid siiski tõusujoones kulgev areng on toimunud ka selles osas, mis jääb kaante vahele. Sisu muutub tasapisi liigendatumaks, vaheldusrikkamaks, tekivad erirubriigid, lehekülgedele ilmuvad linnupildid. Antakse välja lisa- ja erinumbreid.

Kes on kõik need aastad Hirundot teinud?
Ajakirja sünnile panid aluse jutuajamised allakirjutanu ja Eerik Leibaku vahel rahvusliku taasärkamise algusaastal 1987. Aeg Eesti ornitoloogide häälekandja asutamiseks oli küps. Samas oli aeg keeruline, trükiste väljaandmine uskumatult kohmakas ja aeganõudev protsess. Meil polnud päris selget ettekujutust, kuidas asi minema hakkab. Kuid oli idee, ja oli kolleegide-mõttekaaslaste toetus.

Eerik Leibak oligi ajakirja esimene toimetaja aastail 1988-1992. Ta kujundas Hirundo esimese näo, mille soliidsed jooned on tuntavad tänaseni. Toimetuskogu maadles aga samal ajal trükkimiseks vajalike “paberilimiitide”, trükilubade ja raha väljaajamisega tingimustes, kus üks majandussüsteem parajasti kolinaga kokku varises, uus polnud aga jõudnud tekkimagi hakata. Järgmised viis aastat, 1992-1996, nägi märgatavalt tüsenenud Hirundo toimetamise kallal vaeva Jaanus Elts, kes vahepeal EOÜ tegevdirektoriks saanuna võttis enda õlule ka tülikate rahastamisasjade ajamise. Alates 1997. aastast on ajakirja toimetajaks Asko Lõhmus. Iga toimetaja on Hirundosse kaasa toonud midagi omanäolist ja paremat, säilitades samas vana ja hea.

Toimetuskogu liikmeina on Hirundol läbi aegade silma peal hoidnud ning nõu ja jõuga ajakirja arengule kaasa aidanud A. Kuresoo, A. Leito, A. Leivits, E. Lelov, V. Lilleleht, L. Luigujõe, E. Mägi, R. Mänd, V. Paakspuu, K. Peterson, K. Rattiste, H. Veromann ja Ü. Väli.

Ingliskeelsete resümeede tõlkimise eest on hea seisnud Kaja Peterson.

Kuid ühtki ajakirja ei ole ilma autoriteta. Kokku on kümne aasta jooksul Hirundosse oma sõnumeid saatnud 52 erinevat autorit. Nende hulgas on nii professionaale kui ka amatööre. Südantsoojendav on ajakirja sisukordi lehitsedes näha, kuidas “vanade kalade” sekka on aeg-ajalt ilmunud uued nimed, kellest seejärel on saanud aktiivsed kaastöölised. Nii mõnedki Hirundos oma publitseerimistegevust alustanud on juba jõudnud või jõudmas esimeste teaduskraadideni. Kümme sagedamini esinenud nime autorite nimistus: Lemming Rootsmäe (18 artiklit), Jaanus Elts (12), Asko Lõhmus (12), Endel Edula (8), Vilju Lilleleht (7), Eedi Lelov (6), Tenno Laur (6), Eerik Leibak (5), Aivar Leito (5), Jaanus Aua (5). Muidugi ei anna see loetelu erinevate autorite viljakusest täit pilti – siin seas on paraku võrdse kaaluga nii lühisõnumid kui ka tervet üksiknumbrit haaravad monograafiad.

Õiget linnuajakirja ei kujuta hästi ette linnupiltideta. Kaanepiltide autoreist tõuseb vaieldamatult esiplaanile Rein Kuresoo oma kuue filigraanse joonisega. Üldse kokku on linnupilte Hirundole teinud 10 kunstnikku, kellest arvukamalt on esindatud Uku Paali (15), Asko Lõhmuse (12), Aivar Veide (5) ja Jaanus Eltsi (5) tööd.

Ajakirja kümne aasta sisse jääb palju sündmusi, mis on muutnud kogu ühiskonna nägu. Sinna on jäänud ka Eesti Ornitoloogiaühingu taastamine, mille häälekandjaks Hirundo loomulikult sai. Kuid sinna on jäänud ka majandusraskused, poliitilise süsteemi lagunemine, pangakrahhid ja muud ebameeldivat. Kõigi raskuste kiuste on Hirundo jäänud püsima ja edasi arenenud, nagu ornitoloogiaühing isegi.

Usun ja loodan, et järgmise kümne aasta pärast, kui meie ajakiri tähistab oma kahega algavat juubelit, on ta muutunud veel sisukamaks, ilusamaks ja soliidsemaks. Selleks soovin praegusele ja tulevastele toimetajatele, eriti aga kõigile autoritele värskeid ideid ja nobedat “sulejooksu” ning lugejaile palju huvitavaid hetki koos Hirundoga.

Raivo Mänd
Hirundo toimetuskogu esimees aastail 1988-1998

Millised on aga Hirundo praegused eesmärgid? Sellest kirjutas 2002. aastal Hirundot üle viie aastat toimetanud Asko Lõhmus.

Saateks

Kirjutan neid ridu aprilliööl vanas majas Emajõe kaldal. See öö pidi kuluma kakuhäälte tabamiseks, ent hämarus saabus koos vihmaga. Põhjuse, miks kakuretkest oli mõistlik loobuda, leiate kahe aasta taguse Hirundo veergudelt. Alljärgnevas aga tahan jagada oma mõtteid selle kohta, miks ornitoloogiaühingu ajakiri on just niisugune nagu ta on.

Kentsakas, ent hoolimata peaaegu viieteistkümneaastasest ilmumisloost ei meenu mulle, et keegi Hirundo tegijaist oleks sõnastanud ajakirja eesmärki – valitsusvälise organisatsiooni häälekandjal peaks seesugune laiem eesmärk ju kindlasti olema. Küllap ongi, ning minu tõlgendus, mille taustaks üle viie aasta ajakirja toimetamist, kõlab nii: Hirundo eesmärk on hoida puhtana meie teadmiste lätted Eesti lindude käekäigu kohta. Too käekäik on ju ühest küljest lõputult põnev, kuid teisalt koputab üha enam ka maailma muutva sulgedeta looma südametunnistusele. Hirundo peaks olema uudishimuliku ja hooliva linnusõbra abiline, edasipüüdliku eeskuju ning popularisaatori “tark mees taskus”.

Ei maksa arvata, justnagu poleks toimetus arutlenud võimaluste üle muuta ajakirja ajaviitelisemaks ja populaarsemaks. Põhjus, miks Hirundo jätkab algset joont, näib peituvat eelkõige väljaandja kõhnavõitu rahakotis ning sellega kaasnevalt väikeses ilmumismahus ja tagasihoidlikes tehnilistes võimalustes. Neis oludes pole mõistlik võistelda Eesti ajakirjandusturu kaunite värvitrükis looduseajakirjadega, liiatigi kuna EOÜ nende väljaandmises nüüd lausa õiguslikult osaleb.

Et teadmiste lätteid Eesti linnuasjanduse kohta puhtana hoida, on Hirundo tegijad püüdnud järgida eelkõige kolme reeglit: ajakiri peab kajastama olulist, olema usaldatav ning ilmuma eesti keeles.

Vaevalt suudab keegi eksimatult hinnata, millised muutused meie linnustikus, sündmused ühingu tegevuses ja laiemaltki on pikas perspektiivis olulised. Tuleb teha valik, mida raiuda raamatusse, ning mis võiks jääda pigem arhiividesse, inimeste mälusse ja hinge. Kas see valik on seni olnud hea, seda hinnatakse kunagi palju hiljem, ent kellele ei meeldiks anda välja ajakirja, mida on põhjust ikka ja jälle lehitseda. Niisiis – kes soovib saada aimu selle põhimõtte teostumisest, võiks näiteks uurida, kas ja kui palju on käesoleva numbri autorid viidanud Hirundos varem ilmunule. Hiljutine pisiuuring Hirundo viidatavuse kohta näitaski viimaste aastate suurt tõusulainet, mille pritsmed on nüüdseks jõudnud ka rahvusvaheliste teadusajakirjade artiklitesse.

Usaldatavuse, st. teadmiste lätte puhtuse püüd määrab suuresti Hirundo vormi. Kahjuks ei piisa lahedast jutust, et mõjuda veenvalt neile, kellel on vaja tõde ning kelle tööd ja arusaamu see tõde mõjutama hakkab. Nendeks tõeotsijateks on näiteks looduskaitseametnikud ja “rohelised”, õpetajad ja elukutselised linnu-uurijad. Usaldatavuse tasu on usaldus. Olen tundnud suurt rõõmu, kui Hirundos avaldatu peale taltub linnukaitsjaid naiivseteks lasteks pidav ametnik või ärimees ning looduses jääb sündimata korvamatu hävitustöö. Nii et Hirundo numbritabelid, viited ja kirjanduse nimestikud, vonklevate joontega graafikud ning salapärased “statistilised testid” ei ole mitte lugejate kiusuks rajale pillutatud kivirüngad, vaid toetuspunktid nendele, kes teadmiste mäestikes turnides elu ja tervist tahavad hoida. Toimetuse asi on olnud vaadata, et eesmärk ja vahend segamini ei läheks ning artiklite loetavus ja turvalisus tasakaalus püsiksid.

Eesti keele oskajaid ei ole maailmas palju ning märgid näitavad, et neid jääb aina vähemaks. Naljaga pooleks võib väita, et Hirundo on maailma juhtiv eestikeelne ornitoloogiaajakiri, ja küllap on sellel oma tähendus ka keele ja kultuuri säilimise jaoks. Eestikeelseid oskussõnu, lindude ja nende vaatlemise-uurimisega seotud väljendeid ei soosi globaliseeruv tippteadus, kuid ometi on see samasugune pooljuhuslikult sündinud rikkus nagu ellujäämisraskustes vaevlev suur-konnakotkas või lindude massränne Lääne-Eesti märgaladel.

Eesti linde puudutavate teadmiste lätted saavad alguse lageda taeva all, kus vaatluspäevikutesse ilmuvad esimesed märkmed, siis küsimused ja lõpuks vastused. Me kõik saame midagi teha selleks, et need lätted ei kuivaks.

Asko Lõhmus
Hirundo toimetaja 1997-2002
EOÜ nõukogu liige

Hirundo kvaliteedinäitajaid

keskmised näitajad ühe Hirundo artikli kohta keskmised näitajad ühe Hirundo artikli kohta Hirundo artiklitele viitamiste arv aastas Hirundo artiklitele viitamiste arv aastas

Hirundo võrgus

  • Hirundo jõudis internetti 1996. aastal. Kodulehe esimese versiooni töötasid välja Pille ja Triinu Mänd.
  • 1999. aasta detsembris jätkas WWW-Hirundo ilmumist Ülo Väli käe all, teine variant oli uuenenud nii sisult kui vormilt.
  • 2003. aasta kevadel nägi Ülo Väli poolt uuendatuna ilmavalgust Hirundo kolmas võrguversioon.
  • Käesolev versioon on alates aastast 2014

Hirundo 1996-1999 Hirundo 1996-1999 Hirundo 1999-2003 Hirundo 1999-2003 Hirundo 2003-2014 Hirundo 2003-2014

Juhised autoritele

Üldpõhimõtted

Artikli käsikiri tuleb saata Hirundo toimetusele kasutades tava- või e-posti. Ehkki vastu võetakse ka korraliku käekirjaga kirjutatud või kirjutusmasinal trükitud käsikirju, on soovitatavad arvutite tekstitöötlusprogrammides koostatud käsikirjad. Võimaluse korral palume artikli saata lisaks väljatrükile ka elektroonilisel kujul. Toimetuse suhtlemiseks autoriga on vajalik autori posti-, võimalusel ka e-posti aadress, telefoni või faksi number. Kui autor ei soovi avaldada oma aadressi Hirundos, tuleb lisada vastav märkus.

Kaastöö vormistus

Üldnõuded. Teksti liigenduse (sissejuhatus, metoodika jne.) ning üldkujunduse osas tuleks järgida viimaste Hirundode eeskuju. Lühiartiklite puhul ei ole liigendus tarvilik. Artiklis peaks olema kaks kokkuvõtet: lühike (kuni 100 sõna, jääb eestikeelsena artikli algusesse) ja pikem (kuni 1 lk.; tõlgitakse toimetuses inglise keelde). Arvutiga tehtud tekstides ei maksa kasutada keerulisi srifte ja sõnade poolitamist.

Kirjanduse nimestikus peavad sisalduma kõik tekstis viidatud allikad (ja ainult need). Tekstis viitamisel võtta aluseks järgmised näited: Edula (1998) või (Edula 1998); Luigujõe jt. (1998) või (Luigujõe et al. 1998); Elts & Aua (1998) või (Elts & Aua 1998).
Artikli lõpul olevas kirjanduse nimestikus kasuta järgmist vormistust:

viide artiklile:
Elts, J. 2002: Kiivitaja – aasta lind 2001. Hirundo 15 : 89-94. [Kui väljaandel puudub aastakäigu number, tuleb selle asemel anda ilmumisaasta.]

viide raamatule:
Randla, T. 1976: Eesti röövlinnud. Valgus, Tallinn.

osa raamatus:
Lilleleht, V. 1995: Linnud. Raukas, A. (koost.), Eesti. Loodus: 470-478. Valgus & Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn.

Kirjanduse nimestiku viited peavad olema originaalkeeles, venekeelsete viidete puhul tuleks need lisada käsitsi või ladina tähtedega kirjutatult.

Tabelid tuleks teha võimalikult lihtsad. Vältida lahtrite lausalist eraldamist joontega, eriti püstjooni.

Joonised võivad olla vormistatud puhtandina või arvutiprogrammis. Lihtsad joonised võib vajadusel kujundada ka toimetaja, kuid selleks tuleb lisada algandmed. Puhtandina vormistatud joonised lähevad kohe trükkimisele ning peavad seetõttu olema kontrastsed mustvalged ja kannatama kahekordset vähendamist. Eelistada 1/3-1/2 A4-lehe suuruseid jooniseid! Puhtand-graafikutel tuleb võimalusel lisada telgedele ingliskeelsed tõlked või jätta ruumi tõlgete lisamiseks. Arvutiga tehtud joonised peavad toimetusel võimaldama kujundamist MS Office vahenditega (nt. Excel’i graafikud).
Muudest illustratsioonidest avaldab Hirundo kontrastseid mustvalgeid fotosid ja joonistusi, mis ei pea seonduma konkreetsete artiklitega, ning kaanel värvilisi pilte.

Toimetuses vaatavad käsikirja läbi toimetaja ja üks toimetuskogu liige ning vajadusel saadavad selle autorile täiendamiseks. Avaldamise järel saab autor artiklist separaadi pdf-failina.

NB! Ülaltoodu ärgu kohutagu neid, kel artikli kirjutamise kogemused veel napid. Toimetus ootab sõnumeid kõigilt linnuhuvilistelt ja püüab nende ilmumisele igati kaasa aidata.

Lühidalt

“Hirundo” on Eesti Ornitoloogiaühingu (EOÜ) ajakiri, mis ilmub kaks korda aastas. Selles avaldatakse ornitoloogilisi artikleid ja kommentaare, juhendeid, EOÜ kroonikat ning teateid. Ajakirjas ilmuvad eelkõige originaalsed uurimistulemused ja käsitlused Eesti lindude arvukusest, levikust ja bioloogiast ning linnukaitse probleemidest.

Hirundot toetavad SA Keskkonnainvesteeringute Keskus ja Keskkonnaministeerium.

Kontaktandmed all servas

HIRUNDO | Eesti Ornitoloogiaühing, Veski 4, 51005 Tartu

Hirundo 2/2013

Luigujõe, L., Kuresoo, A. & Rattiste, K.
Population status of the Bewick’s Swan (Cygnus columbianus bewickii) and protection proposals in Estonia
PDF

Elts, J., Leito, A., Leivits, A., Luigujõe, L., Mägi, E., Nellis, R., Nellis, R., Ots, M. & Pehlak, H.
Status and numbers of Estonian birds, 2008-2012
PDF

Hirundo 2/2013

Luigujõe, L., Kuresoo, A. & Rattiste, K.
Väikeluige (Cygnus columbianus bewickii) asurkonna seisundist ja võimalikest kaitsemeetmetest Eestis
PDF

Elts, J., Leito, A., , Leivits, A., Luigujõe, L., Mägi, E., Nellis, R., Nellis, R., Ots, M. & Pehlak, H.
Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2008-2012
PDF

Hirundo 1/2013

Kuresoo, A., Luigujõe, L. & Rattiste, K.
Kirjuhaha (Polysticta stelleri) asurkonna seisundist ja võimalikest kaitsemeetmetest Eestis
PDF

Ots, M. & Paal, U.
Linnuharuldused Eestis 2012. Eesti linnuharulduste komisjoni aruanne nr. 11
PDF

Aua, J.
Väiketüllide (Charadrius dubius) märgistamine Eestis aastail 2010 – 2012
PDF

Hirundo 1/2013

Kuresoo, A., Luigujõe, L. & Rattiste, K.
Population status of the Steller’s Eider (Polysticta stelleri) and protection proposals in Estonia
PDF Summary

Ots, M. & Paal, U.
Rarities in Estonia 2012: Report of the Estonian Rarities Committee
PDF Summary

Aua, J.
The ringing of the Little Plover (Charadrius dubius) in Estonia in 2010 – 2012 (in Estonian)
PDF

Supplementum 12/2012

Mägi, E. & Pehlak, H. 2012: Tutkas ja tema kaitse Eestis.
PDF

Hirundo 2/2012

Ots, M. & Paal, U.
Linnuharuldused Eestis 2011. Eesti linnuharulduste komisjoni aruanne nr. 10
PDF

Paal, U.
Lindude sügisränne Mehikoormas 2012. aastal
PDF

Kroonika
PDF

Hirundo 2/2012

Ots, M. & Paal, U.
Rarities in Estonia 2011: Report of the Estonian Rarities Committee
PDF Summary

Paal, U.
Autumn migration of birds at Mehikoorma in 2012
PDF Summary

Chronicle (in Estonian)

Supplementum 11/2012

Toming, M.
The Lesser White-fronted Goose and its conservation in Estonia.

Supplementum 11/2012

Toming, M.
Väike-laukhani ja tema kaitse Eestis.
PDF

Hirundo 1/2012

Ojaste, I., Rattiste, K., Lilleleht, V., Mägi, E. & Leito, A.
Kormorani (Phalacrocorax carbo) Eesti asurkonna kujunemine
PDF

Oja, R.
Metssea (Sus scrofa) lisasöötmise mõju maaspesitsevatele lindudele
PDF

Paal, U.
Vöötkaku Surnia ulula esinemine Eestis talvedel 1996/1997?2011/2012
PDF

Lühiteated
PDF

Hirundo 1/2012

Ojaste, I., Rattiste, K., Lilleleht, V., Mägi, E. & Leito, A.
Population development of Great Cormorant (Phalacrocorax carbo) in Estonia
PDF Summary

Oja, R.
Influence of supplementary feeding of wild boar (Sus scrofa) on groundnesting birds
PDF Summary

Paal, U.
Hawk Owl (Surnia ulula) in Estonia in winters 1996/1997 and 2011/2012

Notes

Supplementum 12/2012

Mägi, E. & Pehlak, H.
The Ruff and its conservation in Estonia.

Hirundo 2/2011

Leito, A., Ojaste, I. & Sellis, U.
Eesti sookurgede Grus Grus rändeteed
PDF

Leola, M.
Eestis 1989-2010 rõngastatud Phalacrocorax carbo taasleidude geograafia
PDF

Lüütsepp, G., Kalamees, A. & Lüütsepp, O.
Siniraag Coracias garrulus Eestis 2000-2011
PDF

Hirundo 2/2011

Leito, A., Ojaste, I. & Sellis, U.
The migration routes of Eurasian Cranes breeding in Estonia
PDF

Leola, M.
The geaographical analysis of recoveries of cormorants of Estonian origin
PDF

Lüütsepp, G., Kalamees, A. & Lüütsepp, O.
Roller Coracias garrulus in Estonia 2000-2011
PDF

Hirundo 1/2011

Tuule, E.
Kagu-Saaremaa kadastike haudelinnustikust 1975. a.
PDF

Pettay, T.
Rände varieeruvus Sõrve linnujaamas 2001-2010
PDF

Paal, U.
Vööt-lehelinnu Phylloscopus inornatus ja kuld-lehelinnu P. proregulus esinemisteated Eestis 1973-2010
PDF

Ots, M. & Paal, U.
Linnuharuldused Eestis 2010. Eesti linnuharulduste komisjoni aruanne nr. 9
PDF

Hirundo 1/2011

Tuule, E.
Breeding birds of South Eastern Saaremaa in 1975
PDF

Pettay, T.
The variation in timing of bird-migration at Sõrve Bird-Observatory in 2001-2010
PDF

Paal, U.
Observations of Pallas’s Leaf Warbler Phylloscopus inornatus and Yellow-browed Warbler P. proregulus in Estonia 1973-2010
PDF

Ots, M. & Paal, U.
Rarities in Estonia 2010: Report of the Estonian Rarities Committee
PDF

Hirundo 2/2010

Volke, U., Vahter, I. & Volke, V.
Suur-kirjurähni (Dendrocopos major) pesapaiga- ja pesapuuvalikust Saaremaal
PDF

Mägi, M.
Mehed hindavad linnuparvede suurust täpsemini kui naised
PDF

Ellermaa, M., Pettay, T. & Könönen, J.
Peatuvad veelinnud Põõsaspeal 2009. aasta sügisel
PDF

Laansalu, A. & Laansalu A.-K.
Mõningate kodukaku Strix aluco pesakonna saakloomad aastal 2009
PDF

Aua, J.
Kamariku karjääri linnustikust
PDF

Lühiteated
PDF

Hirundo 2/2010

Volke, U., Vahter, I. & Volke, V.
Nest site selection of Great Spotted Woodpecker (Dendrocopos major) in Saaremaa.
PDF

Mägi, M.
Men estimate the size of the bird flocks more precisely than women

Ellermaa, M., Pettay, T. & Könönen, J.
Water birds stopping in Põõsaspea in autumn 2009

Laansalu, A. & Laansalu A.-K.
Prey items in some Tawny Owl Strix aluco nests in 2009

Aua, J.
Birds of Kamariku quarry

Notes (in Estonian)

Hirundo 1/2010

Ots, M. & Paal, U.
Linnuharuldused Eestis 2009: Eesti linnuharulduste komisjoni aruanne nr 8.
PDF

Ellermaa, M., Pettay, T. & Könonen, J.
Sügisränne Põõsaspeal 2009. aastal
PDF

Tüür, K. & Labi, K.
Talvitamine või talvitumine?
PDF

Lühiteated
PDF

Hirundo 1/2010

Ots, M. & Paal, U.
Rarities in Estonia 2009: Report of the Estonian Rarities Committee

Ellermaa, M., Pettay, T. & Könonen, J.
Autumn migration in Põõsaspea Cape in 2009
PDF

Tüür, K. & Labi, K.
Terms for ‘wintering’ in Estonian

Notes (in Estonian)

Hirundo 2/2009

Leivits, M., Leivits, A., Klein, A., Kuus, A., Leibak, E., Merivee, M., Soppe, A., Tammekänd, I., Tammekänd, J. & Vilbaste, E.
Külastuskoormuse mõju rüüda (Pluvialis apricaria) elupaigasobivusele Nigula rabas
PDF

Ots, M.
Linnuharuldused Eestis 2007-2008: Eesti linnuharulduste komisjoni aruanne nr. 7
PDF

Aua, J.
Pesakoha valikust ja pesade rüüstest hahal (Somateria mollissima) Kolga lahe saartel
PDF

Lühiteated
PDF

Kroonika ja teated

Hirundo 2/2009

Leivits, M., Leivits, A., Klein, A., Kuus, A., Leibak, E., Merivee, M., Soppe, A., Tammekänd, I., Tammekänd, J. & Vilbaste, E.
Effects of visitor disturbance to the Golden Plover (Pluvialis apricaria) habitat suitability in Nigula bog
PDF

Ots, M.
Rarities in Estonia 2007-2008: Report of the Estonian Rarities Committee

Aua, J.
Nest site selection and nest predation in Eider (Somateria mollissima) on Kolga Bay islands
PDF

Notes
PDF

Chronicle and news (in Estonian)

Hirundo 1/2009

Elts, J., Kuresoo, A., Leibak, E., Leito, A., Leivits, A., Lilleleht, V., Luigujõe, L., Mägi, E., Nellis, R., Nellis, R. & Ots, M.
Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008
PDF

Ots, M.
Valge-toonekurg (Ciconia ciconia) Eestis aastani 2008.
PDF

Pehlak, H.
Eesti vanim teadaolev niidurüdi (Calidris alpina schinzii) pesitses Põgaris
PDF

Aua, J.
Rasvatihase (Parus major) talisalga sooline struktuur ja arvukuse muutus
PDF

Kroonika ja teated
PDF

Hirundo 1/2009

Elts, J., Kuresoo, A., Leibak, E., Leito, A., Leivits, A., Lilleleht, V., Luigujõe, L., Mägi, E., Nellis, R., Nellis, R. & Ots, M.
Status and numbers of Estonian birds, 2003–2008
PDF

Ots, M.
White Stork in Estonia till 2008
PDF

Pehlak, H.
The oldest Southern Dunlin (Calidris alpina schinzii) known in Estonia was found breeding in Põgari
PDF

Aua, J.
Changes in winter flock size and sex ratio in Great Tit (Parus major)
PDF

Chronicle and news (in Estonian)
PDF

Hirundo 2/2008

Pehlak, H.
Plüti (Limicola falcinellus) ränne Eestis
PDF

Mägi, M.
Pesakastides pesitsevad linnud Kilingi-Nõmme ümbruse leht- ja okasmetsades
PDF

Leito, A., Truu, J., Leito, T. & Põder, I.
Hanikatsi laiu laialehise salumetsa haudelinnustiku võrdlus teiste sarnaste metsade haudelinnustikega Eestis
PDF

Czechowski, P. & Zduniak, P.
Suitsupääsukese (Hirundo rustica) kääbusmunad
PDF

Aua, J.
Struktuurimuutustest leevikeste (Pyrrhula pyrrhula) talisalgas 1999. aasta kevad-talvel
PDF

Lühiteated
PDF

Hirundo 2/2008

Pehlak, H.
Migration of the Broad-billed Sandpiper (Limicola falcinellus) in Estonia
PDF

Mägi, M.
Nest box birds in coniferous and deciduous forests surrounding Kilingi-Nõmme
PDF

Leito, A., Truu, J., Leito, T. & Põder, I.
Comparison of bird associations breeding in similar forest types on Hanikatsi islet and elsewhere Estonia.
PDF

Czechowski, P. & Zduniak, P.
Untypical eggs of the Barn Swallow (Hirundo rustica)
PDF

Aua, J.
Structural changes in bullfinch (Pyrrhula pyrrhula) winter flocks during early spring in 1999
PDF

Notes
PDF

Hirundo 1/2008

Lõhmus, A. & Väli, Ü.
Ajakiri “Hirundo” Eesti linnuteaduses 1988-2007
PDF

Mägi, E.
Roostikulinnustiku koosseis ja asustustihedus läänerannikul ja Käina lahel
PDF

Marja, R.
Põllumajandusmaastiku linnustiku mitmekesisuse seosed maastikuindeksitega
PDF

Lühiteated
PDF

Hirundo 1/2008

Lõhmus, A. & Väli, Ü.
The journal Hirundo in the Estonian ornithology, 1988-2007
PDF

Mägi, E.
Bird species and nesting densities in reed-beds of West Estonian coast and Käina Bay
PDF

Marja, R.
Relationship between bird fauna diversity and landscape metrics in agricultural landscape: Estonian case study
PDF

Notes (in Estonian)

Hirundo 2/2007

Marko Mägi
Saateks

Elts, J. & Marja, R.
Rukkiräägu (Crex crex) loendused Karula rahvuspargis aastatel 2003 ja 2004 ning helisalvestisega peibutamise mõjust loendustulemustele
Kokkuvõte: Töös antakse ülevaade rukkiräägu loendustulemustest Karula Rahvuspargis aastatel 2003–2004 ning käsitletakse heli-salvestisega peibutamise mõju loendustulemusele. Kahe loenduse maksimumide alusel arvutatud rääkude arv oli mõlemal aastal enam-vähem sama: 2003. aastal 36 ja 2004. aastal 37 territoriaalset isasrääku. Rääkude peibutamine salvestatud häälitsustega suurendas loendus-tulemust kuni 27% ja peibutamine näis olevat mõneti tulemuslikum teise loenduse ajal (juuni lõpus). Paraku ei õnnestunud helisalvestiste kasutamise mõju loendustulemustele statistiliselt usaldusväärselt tõestada.
PDF

Ots, M. & Paal, U.
Linnuharuldused Eestis 2005-2006: Eesti linnuharulduste komisjoni aruanne nr. 6
Kokkuvõte: Käesolev aruanne on Eesti linnuharulduste komisjoni kuues kokkuvõte meil harva ja juhuslikult esinevate lindude kohtamisteadetest. Lõplik hinnang anti 168 teatele, neist 143 aastatest 2005-2006. Teadetest kinnitati 156 (93%) ja lükati tagasi 12. Eesti lindude nimekirja lisandus 9 uut liiki. Eesti lindude nimekirjas on seisuga 31.12.2006 kokku 360 loodusliku päritoluga ja meil või naabermaades püsiva asurkonna moodustanud sissetalutud liiki, 5 liiki teadmata päritoluga ja 10 liiki vangistusest pääsenud linde.
Alljärgnevaga jätkab Eesti linnuharulduste komisjon (edaspidi HK) kokkuvõtete avaldamist meil harva kohatavate lindude kohta. Käesolev aruanne on järjekorras kuues ja käsitleb perioodi 2005.-2006. a. Täiendavalt on aruandes ära toodud ka seni avaldamata teated varasemal ajal kohatud haruldustest, mille kohta varem otsus puudus või millised alles nüüd hilinemisega HK-le läbivaatamiseks esitati.
PDF

Lühiteated
Aua, J. Hilised kiivitajad (Vanellus vanellus)
PDF

Kroonika ja teated
PDF

Hirundo 2/2007

Elts, J. & Marja, R.
Counts of singing male corncrakes (Crex crex) in Karula National Park during 2003 and 2004 and the effect of song playbacks on counting efficiency
PDF

Ots, M. & Paal, U.
Rarities in Estonia 2005-2006: Report of the Estonian Rarities Committee
Summary: This sixth report of the Estonian Rarities Committee covers the years 2005-2006, but some earlier records have also been included. Altogether 168 records were definitely assessed (Table 1), and 156 (93%) of these were accepted.
The records are listed in systematic order and presented chronologically. Records of birds of unclear origin, escapees from captivity, corrections and changes, records not accepted, and records formerly accepted but now rejected are listed separately from the main list of accepted records. The four numbers in brackets after species’ name (a/b – c/d) indicate (a) the total number of records before 2005, (b) the number of individuals (if possible to judge) before 2005; © the number of records in 2005-2006, (d) the number of individuals in 2005-2006. X instead of a number means unknown number of records or individuals. The details included for each record are: date(s), locality, parish (khk.), district, number of individuals (is., isend), pairs (paar), nests (pesa) etc. if more than one, sex and age (if known; a = calendar year) and name(s) of observer(s). The meaning of some Estonian terms and expressions: ja = and, läh. = near, vahel = between, jv. = lake, s. = island, laht = bay, (tõenäoliselt) sama isend = (probably) the same individual, pesitsemine = breeding. In (2004) 2005-2006, 9 new species in an apparently wild state (AERC category A) were added to Estonian list: in 2004 Stercorarius skua, in 2005 Egretta garzetta, Porzana pusilla, Calidris melanotos, Larus glaucoides, Prunella collaris and Sylvia nana, in 2006 Falco naumanni and Tryngites subruficollis. Altogether, 360 species of apparently wild state or released species which have established self-supporting breeding populations in Estonia or in neighbouring countries (i.e. categories A-C) and 5 species of unclear origin (category D) have been recorded in Estonia by 31.12.2006.

Aua, J.
Belated lapwings (Vanellus vanellus)
PDF

Hirundo 1/2007

Sellis, U., Männik, R. & Väli, Ü.
Maria rännakud: Kirde-Eesti kalakotka sügis- ja kevadrände satelliit-telemeetriline uuring
Kokkuvõte: Käesolevas töös antakse ülevaade GPS-saatjaga varustatud täiskasvanud emase kalakotka rändest oma pesitsusalalt Kirde-Eestis talvitusalale Kesk-Aafrikas 2006. a. augustis-septembris ja tagasirändest 2007. a. märtsis-aprillis. Sügisränne kestis kokku 39 ja kevadränne 26 päeva, kuid mõlemal korral tegi kalakotkas ühe pikema, vastavalt 12…13- ja 4-päevase rändepeatuse. Rändemarsruudid, päevane aktiivsus ning peatuspaikade valik olid nii kevadel kui sügisel sarnased. Päevane rändeteekond oli sügisel keskmiselt 277 km ja kevadel 332 km, seejuures lendas kotkas sügisrände alguses päevas keskmiselt 422 km ja lõpus 158 km; kevadrändel sellist muutust ei täheldatud. Keskmiseks lennu-kiiruseks registreeriti sügisrändel 43,1±16,1 km/h, kevadrändel 50,5±17,9 km/h.
PDF

Tuule, E., Tuule, A . & Lõhmus, A.
Röövlindude pesitsusökoloogiast Saue ümbruses 1959-2006. a.
Kokkuvõte: Artiklis käsitletakse 348 pesaleiu ja 405 asustuskorra põhjal 17 röövlinnuliigi pesitsusökoloogiat (pesitsusbiotoobi ja pesapuu valikut, pesa kõrgust, pesitsusedukust, täiskurna, rõngastusealise ja lennuvõimestunud pesakonna suurust ning produktiivsust) Harjumaal Saue ümbruses 60–90 km 2 suurusel alal 1959.–2006. a. Risupesades pesitsejad eelistasid okaspuid, kusjuures pesi enamasti ise ehitavad haukalised eelistasid kuuske männile, kolm valdavalt hallvarese vanades pesades pesitsevat liiki aga mändi kuusele. Tõenäoliselt on viimaste jaoks männi kindlamad tugioksad olulisemad kui parem varjatus kuusel. Kõige rohkem liike leiti pesitsemas segametsades ning lehtmetsad olid suhteliselt liigivaesemad kui kuuse osalusega puistud. Suuremate kulliliste pesitsusbiotoopide seas vastandus herilaseviu sega- ja lehtmetsalembus kanakulli okasmetsa-eelistusele, mis võib tuleneda nii herilaseviu hilisest pesitsussesoonist kui ka kanakulli naabruse vältimisest. Kaheksast tavalisemast röövlinnuliigist viie pikaajaline sigivus oli suurem (ja ülejäänud kolmel samal tasemel) kui Eesti viimaste aastate keskmine. Avaldatud andmed viitavad siiski röövlindude sigivuse üldisele vähenemisele Eestis viimase poole sajandi jooksul, mistõttu Saue näitajad võivad olla kõrged varasemate aastakümnete hõlmamise, mitte niivõrd piirkondliku eripära tõttu.
PDF

Metsaorg,L., Allemaa, M. & Peterson,K.
Tähelepanekuid Eru lahe loosaarte haudelinnustikust aastaist 1986-2005
PDF

Lühiteated
Aua, J. Künnivares kogub toidutagavarasid?
Kinks, R. Vaenukäo (Upupa epops) pesaleid Lääne-Virumaal.
PDF

Kroonika ja teated
PDF

Hirundo 1/2007

Sellis, U., Männik, R. & Väli, Ü.
*Maria on migration: a satellite-telemetrical study on spring and autumn migration of an Estonian
osprey (Pandion haliaetus)*
PDF

Tuule, E., Tuule, A. & Lõhmus, A.
Nesting ecology of birds of prey and owls near Saue, 1959–2006
PDF

Metsaorg, L., Allemann, M. & Peterson, K.
Notes on the breeding avifauna of the islets of Eru bay from 1986-2005
PDF

Notes
Aua, J.
Food storaging behaviour by a rook (Corvus frugilegus).
Kinks, R.
A nest of hoopoe (Upupa epops) found in Lääne-Virumaa
PDF

Chronicle and news (in Estonian)

Supplementum 10/2006

Männik, R. 2006: Kalakotkas ja tema kaitse Eestis.

Hirundo 2/2006

Erit, M.
Silma Looduskaitseala tähtsus niidu- ja roostikulindude elupaigana Eestis
Kokkuvõte: Artikli eesmärgiks on hinnata, mitu protsenti Eesti niidu- ja roostikulinnuliikidest pesitseb Silma looduskaitsealal ning milline tähtsus on alal kaitsekorralduslikult oluliste linnuliikide pesitsuspaigana. Liikide üldarvukuse hindamiseks loendati kõrge asustustihedusega linnud valikaladel ja ekstrapoleeriti tulemused kogu kaitseala kohta, vähearvukate liikide puhul püüti loendada kõik kaitsealal pesitsevad paarid. Uuringu tulemusel selgus 50 linnuliigi arvukus looduskaitsealal, neist 17 liiki on esindatud enam kui 1%-na kogu Eesti haudeasurkonnast. Rohkem kui 5% Eesti haudepaaridest pesitseb Silmal roohabekat (16,7%), hallhane (8,4%), kühnokk-luike (6,5%), rooritsiklindu (5,9%) ja rästas-roolindu (5,2%). Silma looduskaitseala on parim pesitsusala Eestis rooruigale ja rästas-roolinnule.
PDF

Sein, G. & Lõhmus, A.
Kaljukotka pesitsuspuistute ning pesapuude omadused Eestis
Kokkuvõte: Eesti kaljukotkaste pesapaiganõudlust tuntakse seni ainult üldjoontes. Käesolevas töös kirjeldatakse 1995.–2004. a. 21 asustatud pesa põhjal kaljukotka pesapuid, nende lähiümbruse puistut ja paiknemist maastikul. Lisaks võrreldakse pesapuid puistu teiste puudega ning vaadeldakse seoseid kaljukotka pesitsusedukuse ja pesa asukoha vahel maastikul. Keskmiselt esines pesitsuspuistus mändi 49%, kuuske 29%, kaske 14%, haaba 7%, sangleppa 1% ning halli leppa 1%. Pesapuudeks olid peamiselt männid, harvem kuused ning haavad. Pesapuu keskmine vanus oli 142 aastat ning läbimõõt 48 cm. Kotkad eelistasid pesa rajada pesitsuspuistust keskmiselt 35 aastat vanemale ja 19 cm (mändide puhul 16 cm) jämedamale puule, mis on seletatav vana puu võrastiku sobivusega pesa ehitamiseks. Keskmine pesapuu kõrgus ei erinenud oluliselt pesitsuspuistu kõrgusest. Lähim metsaserv paiknes keskmiselt 56 m, tee 1800 m ja maja 2800 m kaugusel asustatud kaljukotka pesast, lähim teine asustatud kaljukotkapesa vastavalt 10 km ning merikotka pesa 1,8 km kaugusel. Ühelgi maastikuobjekti kaugusel ega ka lähima kaljukotkapesa kaugusel ei täheldatud seost pesitsusedukusega, kuid selle tulemuse usaldatavust vähendab asjaolu, et pesitsusedukus arvutati väheste andmete alusel kahe aasta keskmisena.
PDF

Nellis, R.
Kanakulliaasta 2005/Goshawk – Bird of the year 2005
Abstract: The numbers of goshawk (Accipiter gentilis) has declined up to two times due to unknown reasons in Estonia, during a past decade (Lõhmus 2004a). To investigate the reasons of this decline and to draw wider public attention to this problem, goshawk was declared as a bird of the year during 2005. During this project a query form was passed to all EOU members and over‐Estonian goshawk observation days were declared during 17-th and 18-th of December. 10.7 % of receivers of the query took actively part of the project and replied filled queries. By these undertakings three new nest sites were recorder and the previously noticed decline in goshawk population was confirmed in Northern- and Southern-Estonia. Additionally the importance of goshawk as predator of domestic hens was investigated. Up to 6% of „free herded” domestic hens may be killed by goshawk (however, mammalian predators accounted for 15%). During the goshawk observation days seven individuals were spotted during the total of 110 hours of observations in 41 different sites. The average success of attacks on pray was 38% during these observations. However, due to the too low sample size no conclusions can be made on these data on the pray preferences of the wintering goshawk in Estonia.
PDF

Drevs, T. & Jürgens, M.
Tähelepanekuid väikepistriku pesapaigavalikutest Tallinna ümbruses
PDF

Lühiteated
Nellis, R. Mänsaku (Nucifraga caryocatactes) erakordne toiduvalik
Elts, J. & Marja, R. Varblasepoeg langes haki saagiks
PDF

EOÜ kroonika ja uudised
PDF

Hirundo 2/2006

Erit, M.
The importance of the Silma Nature Reserve for birds breeding in meadows and reed-beds
Abstract: The aim of current study was to determine the role and level of importance of the Silma Nature Reserve (NR) for the birds, who prefer meadows and reed beds as their breeding habitat. To determine species and numbers of avifauna in Silma NR, breeding pairs in selected model areas were counted and this data was extrapolated on whole area of the NR. For less abundant species the effort was made to count all breeding pairs in the whole area. In total, abundance of 50 breeding species in was recorded. In the case of 17 species over 1% of total population in Estonia was represented in studied area. More than 5% of the total Estonian populations of bearded tits (Panurus biarmicus; 16,7%), greylag geese (Anser anser; 8,4%), mute swans (Cygnus olor; 6,5%), Savi’s warblers (Locustella luscinioides; 5,9%) and great reed warblers (Acrocephalus arundinaceus; 5,2%) breed in Silma NR.

Sein,G. & Lõhmus, A.
Nest-stand and nest-tree characteristics of the Golden eagle in Estonia
Abstract: Nest-site use by the Golden Eagle (Aquila chrysaetos) has not been studied in Estonia in detail before. This paper, based on nest-sites occupied in 1995–2004, (1) describes the eagle’s nest trees, their
surrounding forest stands and location on the landscape; (2) compares nest trees with average trees available around; and (3) explores the potential relationships between the location and nesting success of the eagle. The average tree composition of 21 nest stands comprised 49% Scots pine, 29% Norway spruce, 14% birch, 7% aspen, 1% black alder and 1% grey alder. Fifteen nests (71%) were built on pine, four on spruce and two on aspen. The average age of nest-trees was 142 (quartile range 130–155) years and the average diameter was 48 (41–51) cm. Amongst the available trees in the nest-stand, Golden Eagles selected nest-trees that were on average 35 years older and 19 cm thicker (16 cm in case of pines), which can be explained with the better nest-building opportunities in such trees. There was no such difference in tree heights. The closest forest edge was situated on average 56 m, road 1.8 km, and house 2.8 km from the nest; distances to the nearest occupied nest of another Golden Eagle and of the White-tailed Eagle (Haliaeetus albicilla) were 10 km and 2.8 km, respectively. No significant relationships were found between nest location on the landscape and breeding success there, but the analysis lacked power due to small samples and short time‐frame (breeding success could be only established as the average for two years in each nest).

Nellis, R.
Goshawk – bird of the year 2005

Drevs, T. & Jürgens, M.
Some observations on the nest-site preferences of the Merlin in Tallinn area

Notes (in Estonian)
Nellis, R. Nutcracker (Nucifraga caryocatactes) attacking a mouse
Elts, J. & Marja, R. A Tree Sparrow (Passer montanus) nestling in Jackdaw’s (Corvus monedula) diet

EOS chronicle and news (in Estonian)

Supplementum 9/2006

Nellis, R. 2006: Kassikakk ja tema kaitse Eestis.

Hirundo 1/2006

Väli, Ü. & Laurits, M.
Metsalinnustiku koosseis ja asustustihedus Kõpu looduskaitsealal Hiiumaal
Kokkuvõte: Hiiumaa lääneosas asuva Kõpu looduskaitseala metsalinnustiku koosseisu ning arvukust selgitati 2005. aastal erinevate meetodite abil. Linnustiku üldine asustustihedus ning tavalisemate liikide arvukus määrati joontakseerimisega, igale liigirühmale spetsiifilised loendusmeetodid võimaldasid mitmekordselt tõhustada arvukuse määramist haukalistel, pistrikulistel, rähnilistel ning kakulistel ja teistel öölindudel. Kõigi liikide leviku ning haruldaste lindude arvukuse andmeid täiendasid juhuvaatlused.
Kokku registreeriti kaitsealal 56 liigist linde, keskmine asustustihedus oli 365±53 pesitsevat paari ruutkilomeetril. Loodusdirektiivi alusel kaitstavates metsatüüpides tervikuna ei erinenud asustustihedus oluliselt keskmisest, kuigi läänetaiga elupaigatüübis oli tihedus keskmisest kõrgem, soostunud ja soo-lehtmetsades aga madalam. Linnustik leht- ja segametsades oli märksa rikkalikum kui puistutes, kus peapuuliigiks on mänd. Arvukaimaks liigiks oli metsvint Fringilla coelebs, kellele järgnesid siisike Carduelis spinus, väike- ja salu-lehelind Phylloscopus collybita, P. trochilus. Vanade loodusmetsadega seotuks osutusid rohe-lehelind Phylloscopus trochiloides ning väike-kärbsenäpp Ficedula parva. Mandril suhteliselt sageli esinevaid kanalisi ning mitmeid kaku- ja rähniliike ei kohatud.
PDF

Tuule, E., Tuule, A. & Puumets, R.
Materjale Paljassaare linnustikust
Kokkuvõte: Käesolevas töös antakse ülevaade Harjumaal Tallinna piiridesse jääva Paljassaare poolsaare linnustikust. Vaatlusmaterjal pärineb aastatest 2001-2005, kuid on kasutatud ka mõningaid olemasolevaid andmeid varasemast ajast. 205 hektarilise vaatlusala tuumiku moodustab Natura 2000 linnuala. Kokku on Paljassaare poolsaarel registreeritud 206 linnuliiki: pesitsejaid 100, toitekülalisi koos pesitsejatega 177, läbirändajaid 171, talviseid esinejaid 58 ja eksikülalisi 20.
PDF

Uustal, M. & Peterson, K.
Muutusi Tallinna linnustikus aastatel 1900-2005
Kokkuvõte: Käesolevas töös antakse ülevaade Harjumaal Tallinna piiridesse jääva Paljassaare poolsaare linnustikust. Vaatlusmaterjal pärineb aastatest 2001-2005, kuid on kasutatud ka mõningaid olemasolevaid andmeid varasemast ajast. 205 hektarilise vaatlusala tuumiku moodustab Natura 2000 linnuala. Kokku on Paljassaare poolsaarel registreeritud 206 linnuliiki: pesitsejaid 100, toitekülalisi koos pesitsejatega 177, läbirändajaid 171, talviseid esinejaid 58 ja eksikülalisi 20.
PDF

Lühiteated
Elts, J.
Hallrästa (Turdus pilaris) toitumiskäitumisest erakordse külma tingimustes
PDF

EOÜ kroonika ja teated
PDF

Hirundo 1/2006

Väli, Ü. & Laurits, M.
The composition and breeding density of forest birds in Kõpu nature reserve (Western Hiiumaa)
PDF

Tuule, E., Tuule, A. & Puumets, R.
Bird fauna of Paljassaare peninsula in Tallinn
PDF

Uustal, M. & Peterson, K.
Changes in the bird fauna of Tallinn from 1900 to 2005
PDF Electronic appendix

Notes (in Estonian)
Elts, J. Feeding habits of fieldfare (Turdus pilaris) in especially cold weather conditions

Bird Conservation News (in Estonian)
Colour ringing of Estonian spotted eagles (Aquila pomarina et clanga) started

EOS chronicle (in Estonian)

Supplementum 9/2006

Nellis, R.
The Eagle Owl and its conservation in Estonia.

Supplementum 10/2006

Männik, R.
The Osprey and its conservation in Estonia.

Supplementum 8/2005

Ülo Väli
11 kaitsealust lindu – elupaigad ja nende kaitse

Kokkuvõte

Käesolev väljaanne on kogumik üheteistkümne Eestis pesitseva kaitsealuse linnuliigi elupaikadest ja nende kaitseks vajalikest meetmetest. Käsitletud lindude hulka mahuvad sarvikpütt, valge-toonekurg, kanakull, laanepüü, rukkirääk, valgeselg-kirjurähn, jäälind, nõmmelõoke, väike-kärbsenäpp, punaselg-õgija, põldtsiitsitaja.

Raamat algab kokkuvõtlike tutvustustega liikidest ning nende elupaikade kaitsest. Sellele järgnevad pikemad ülevaated, millest saab aimu väljapakutud meetmete tagamaadest. Iga liigi puhul on kõigepealt esitatud kaitse ja selle eesmärkide staatused. Seejärel on esitatud lühiinfo arvukusest, levikust ja pesitsusfenoloogiast. Põhjalikult on käsitletud Eestis ning mujal maailmas läbiviidud uurimuste tulemusi lindude elupaikadest nii maastiku kui pesa lähiümbruse tasemel. Vaadeldud on mujal elupaikade kaitsel kasutatud võimalusi ning Eestis juba tarvitusel olevaid kaitsemeetmeid. Lõpuks on arutletud edasiste kaitsevajaduste ja -suundade üle ning pakutud välja optimaalsed abinõud. Meetmed on eristatud üldisteks, mida saab rakendada populatsioonide kaitseks riiklikul tasemel strateegilisi otsuseid tehes, ning konkreetseteks, mille abil saame kaitsta iga üksikut pesapaika. Viimaseid ei ole muidugi tavalisemate liikide puhul võimalik rakendada kõigi pesade puhul, kuid siiski tasuks neid kasutada eri tüüpi kaitsealadel ning nendest saab juhinduda iga loodussõbralik maaomanik, kelle maal pesitseb vastav liik.

Hirundo 2/2005

Lauri Saks
Saateks

Ellermaa, M.
Linnuliikide asustustihedused majandatavas laanemetsas Edela-Pärnumaal
Kokkuvõte: Pärnumaal Kablis kaardistati 2005. a. kevadel metsalinde standardmeetodil ühe ruutkilomeetri suurusel alal. Eesmärgiks oli tuvastada n.ö. “keskmise” metsa lindude tõelähedasi asustustihedusi. Uurimisala hõlmas peamiselt eri vanuseklassist liigniiske laanemetsa kasvukohatüüpe. Käesolevas töös kirjeldatakse täpsemalt uurimisala kooslusi ja nende pindalasid. Loendusmeetodina kasutati kaheksakordset kaardistamist. Töö eesmärgiks on täpsemalt kirjeldada kasutatud loendusmeetodit ning uurida selle kaardistusmeetodi sobilikkust Eesti metsamaastikus. Vaadeldud 1 km2 alalt loendati kokku 40 linnuliigi 336 pesitsusterritooriumi.
PDF

Ots, M. & Klein, A.
Linnuharuldused Eestis 2003-2004. Eesti linnuharulduste komisjoni aruanne nr. 5
Kokkuvõte: Käesolev aruanne on Eesti linnuharulduste komisjoni viies kokkuvõte meil harva ja juhuslikult esinevate lindude kohtamisteadetest. Lõplik hinnang anti 214 teatele, neist 177 aastatest 2003-2004. Teadetest kinnitati 192 (90%) ja lükati tagasi 22. Eesti lindude nimekirja lisandus 6 uut liiki ja 1 alamliik, lisaks veel üks teadmata päritoluga ja kaks vangistusest lahtipääsenud liiki. Tõestati ühe uue linnuliigi pesitsemine Eestis. Eesti lindude nimekirjas on seisuga 31.12.2004 kokku 350 loodusliku päritoluga ja meil või naabermaades püsiva asurkonna moodustanud sissetalutud liiki, 6 liiki teadmata päritoluga ja 10 liiki vangistusest pääsenud linde.
PDF

Lühiteated
Jürgens, M.
Lepalinnu matkimismeisterlikkusest
Ellermaa, M.
Värvushälvetega lindude vaatlusi
PDF

Linnukaitseuudised, EOÜ kroonika ja teated
PDF

Hirundo 2/2005

Ellermaa, M.
Breeding densities of common breeding species in managed mixed and moist forests in Pärnumaa, Estonia
PDF

Ots, M. & Klein, A.
Rarities in Estonia 2003-2004: Report of the Estonian Rarities Committee
Summary: This fifth report of the Estonian Rarities Committee covers the years 2003-2004, but some earlier records have also been included. Altogether 214 records were definitely assessed (Table 1), and 192 (90%) of these were accepted. The records are listed in systematic order (according to the new recommendations of AERC) and presented chronologically. Records of birds of unclear origin, escapees from captivity, corrections and changes, records not accepted, and records formerly accepted but now rejected are listed separately from the main list of accepted records. The four numbers in brackets after species’ name (a/b – c/d) indicate (a) the total number of records before 2003, (b) the number of individuals (if possible to judge) before 2003; © the number of records in 2003-2004, (d) the number of individuals in 2003-2004. X instead of a number means unknown number of records or individuals. The details included for each record are: date(s), locality, parish (khk.), district, number of individuals (is., isend), pairs (♂♀), nests (pesa) etc. if more than one, sex and age (if known; a = calendar year) and names of observers. The meaning of some Estonian terms and expressions: ja = and, läh. = near, jv. = lake, s. = island, laht = bay, (tõenäoliselt) sama isend = (probably) the same individual, pesitsemine = breeding. In 2003-2004, 6 new species in an apparently wild state (AERC category A) were added to the Estonian list: in 2003 Anas carolinensis, Calonectris diomedea and Emberiza melanocephala, in 2004 Hirundo daurica, Oenanthe pleschanka and Hippolais pallida. The race Motacilla alba yarrellii was recorded for the first time in Estonia in 1997 but accepted during the reporting period. Also one species of unclear origin (category D) – Lophodytes cucullatus and two species of category E (escapees from captivity) – Anser rossii and Anas cyanoptera – were recorded for the first time in 2003 in Estonia. In the same period, the breeding of Ficedula albicollis in Estonia was confirmed. Altogether, 350 species of apparently wild state or released species which have established self-supporting breeding populations in Estonia or in neighbouring countries (i.e. categories A-C) and 6 species of unclear origin (category D) have been recorded in Estonia by 31.12.2005

Notes (in Estonian)
Jürgens, M. On the vocal mimetic ability of common redstart
Ellermaa, M. Some observations of albinistic and melanistic birds

Bird conservation news, EOS chronicle and news (in Estonian)

Hirundo 1/2005

Lauri Saks
Saateks

Tuule, E., Tuule, A. & Elts, J.
Vihitaja arvukusest Saue seirealal aastatel 1985-2004
Kokkuvõte: Käesolevas töös esitatakse aastatel 1963-2003 kogutud andmed vihitaja Actitis hypoleucos arvukusest Saue seirealal Harjumaal. Kõigi elupaikade lõikes oli 41 aasta keskmine vihitaja asustustihedus 4,7 paari/10 km. Suurim tihedus leiti heinamaadel kulgevate jõgede ääres – keskmiselt 12,5, maksimaalselt kuni 50 paari 10 km kohta. Liigi asustustihedus kraavikallastel oli peaaegu neli korda madalam kui jõgede ääres. Pikaajaline arvukuse trend Saue vaatlusalal oli langev.
PDF

Väli, Ü.
Punaselg-õgija elupaigakasutus Eestis pesakaardiandmestiku põhjal
Kokkuvõte: Punaselg-õgija Lanius collurio kuulub meie tavalisemate linnuliikide hulka, kelle arvukus on aga viimastel aastakümnetel märgatavalt langenud. Käesolevas töös antakse linnuhuviliste täidetud 331 pesakaardi põhjal ülevaade liigi elupaigakasutusest Eestis 20. sajandi teisel poolel. Kõige sagedamini on punaselg-õgija pesitsusbiotoobina mainitud asulat ning selle biotoobi sagedus on järjest suurenenud. Suhteliselt sageli pesitsetakse ka raiesmikel, puisniitudel ja teistel rohumaadel ning põõsastikes-noorendikes. Kokku on pesi leitud 41 taimeliigilt või -liigirühmalt, kuid tervelt 41% pesadest paikneb kuuskedel. Keskmine pesapuu kõrgus on 2,8 m ja pesa kõrgus 1,2 m. Edukalt ja edutult pesitsenud paaride pesade kõrguse vahel erinevust ei leitud.
PDF

Lõhmus, A. & Rosenvald, R.
Järvselja looduskaitsekvartali haudelinnustik: pikaajalised muutused ja inventeerimismetoodika analüüs
Kokkuvõte: 2005. aastal kaardistati Järvselja looduskaitsekvartali (19 ha) haudelinnustik, et võrrelda seda varasemate andmetega ning uurida kahepäevase inventuuri usaldatavust. Leiti 172 paari linde 35 liigist (9,1 paari / ha). Liikide üldarv (34-36) ja üldine asustustihedus (9,1-10,1 paari/ha) on 1973., 1982. ja 2005. a. olnud stabiilsed, kuigi liikide lõikes esineb suuri kõikumisi. Kahepäevane inventuur suuremal (>6 ha) alal põhjustas u. 40% alaloendust ja haruldaste liikide mitte-registreerimist; liigilise mitmekesisuse hinnang Shannoni (kuid mitte Simpsoni) indeksi põhjal osutus täpseks. Väikese (2,7 ha) kitsa loduriba puhul lisandus ümbritsevast metsast pärit lindude arvestamine, mistõttu sealne linnustik näis tegelikust mitmekesisemana. Inventuur sobib linnustiku asustustiheduse ja mitme-kesisuse võrdlemiseks >5 ha suurustel aladel; täpse asustustiheduse hindamiseks tuleb määrata alaloenduse ulatus.
PDF

Elts, J.
Salu-lehelinnu pesa kvantitatiivsest koostisest
Kokkuvõte: Käesolevas töös analüüsiti ühe taluõuest leitud salu-lehelinnu Phylloscopus trochilus pesa kvantitatiivset koostist. Heintaimed moodustasid ehitusmaterjali massist 74,3%, sammal 10,6%, suled 7,6%, puukoor ja -lehed 6,0% ning muu materjal (lambavill, nöör) 1,5%. Kasutatud oli kokku 195 sulge, mis pärinesid peamiselt koduhanedelt, pikim sulg oli 112 mm.
PDF

Elts, J. & Kuus, A.
Eesti haudelindude levikuatlase tööst 2004. aastal
Kokkuvõte: 2004. aastal alustati meil uue linnuatlase koostamist. Kokku on Eestis 2094 atlaseruutu mõõtmetega 5×5 km. Esimesel tööaastal liitus programmiga 391 inimest, praeguseks on laekunud andmeid 584 ruudu kohta. Seni suurim registreeritud pesitsevate liikide arv ühes ruudus on 122.
PDF

Mänd, R.
Akadeemilise linnuteaduse tähised uuel iseseisvusajal
Kokkuvõte: Uuel iseseisvusajal on Eestis kaitsnud doktorikraadi kuus ornitoloogi (Peeter Hõrak, Indrek Ots, Vallo Tilgar, Asko Lõhmus, Ülo Väli, Lauri Saks), mis moodustab umbes 6% kõigist bio-geoteaduste doktoritöödest Eestis sellel ajavahemikul. Nende tööd on käsitlenud peamiselt lindude ökofüsioloogia, elukäiguteooria, sugulise valiku ja looduskaitsebioloogia aktuaalseid probleeme.
PDF

Lühiteated
Paal, U. Haruldased talvitujad Eestis 2004/2005. a. talvel
Kalamees, A. & Elts, J. Kiire kanakull
Aun, S. & Aun, E. Kanakulli ja sõtka vägikaikavedu
Vohta, T. Roo-loorkull ründas hallhaigrut
Sellis, U. Roo-loorkull püüdis kala
Vohta, T. Ronk aitas koeral jänest tabada
Väli, Ü. Merisk pesitses maanteepervel
Väli, Ü. Hallpea-rähni pesapoegade toitmisest
PDF

EOÜ kroonika ja teated
PDF

Hirundo 1/2005

Tuule, E., Tuule, A. & Elts, J.
Numbers and population dynamics of the Common Sandpiper in the surroundings of Saue, 1963-2003
PDF

Väli, Ü.
Habitat use of the Red-backed Shrike in Estonia
PDF

Lõhmus, A. & Rosenvald, R.
Breeding bird fauna of the Järvselja Primeval Forest Reserve: long-term changes and an analysis of inventory methods
Summary: The Järvselja Primeval Forest Reserve (19 ha) in eastern Estonia (58°17’N, 27°19’E) was established in 1924. It contains three main forest types: mixed or broad-leaved nemoral forest (6.2 ha), Alnus glutinosa swamp forest (2.7 ha) and drained peatland forest of Pinus sylvestris (10.1 ha; Fig. 1). The area has been probably never cleared, but it is surrounded by drainage ditches. Previously, its breeding birds have been censused in 1973 and 1982 (Karoles 1975, Rootsmäe & Rootsmäe 1993).
In 2005, we mapped breeding birds in the reserve between 10 May and 17 June during seven mornings and three other visits. The aims were (1) to compare the situation with the previous censuses; (2) to check the reliability of a two-day inventory, which included a standard morning count and a later visit during the day on 10 and 31 May. Results of the inventory (maximum counts of each species) were compared with those of the standard mapping, based on two-record clusters and a careful analysis of simultaneous observations.
172 pairs of 35 species were detected (9.1 pairs ha-1). The total number of species (34-36) and of pairs (9.1-10.1 pairs ha-1) have been very stable in the three censuses (1973, 1982, 2005), though large differences appear for individual species (Table 1). These differences may be partly due to methodological aspects and annual fluctuations, but some trends may be also related to the forest dynamics in the reserve: (1) abundance of very old or dead spruces – increases of Picoides tridactylus, Certhia familiaris, Parus ater; (2) disappearance of old hollow aspens – decreases of Columba oenas, Ficedula hypoleuca, Sitta europaea; (3) overgrowth of the drained pine forest with spruce – loss of Anthus trivialis and Muscicapa striata.
In larger (>6 ha) plots, the two-day inventory resulted in c. 40% underestimation of numbers and missing of rare species; Shannon’s (but not Simpson’s) index of species diversity was almost accurate (Table 2). In the narrow and small swamp forest, many birds from the surroundings were also recorded, so this plot seemed more diverse than it actually was. We conclude that short-term inventories can be used for comparing the density and diversity in >5-ha plots; the estimation of absolute densities requires assessments of the underestimation bias.

Elts, J.
On the nest material of the Willow Warbler: a quantitative analysis
PDF

Elts, J. & Kuus, A.
The new Estonian atlas of breeding birds: results of the first study year
Summary: In 2004, compilation of the new breeding bird atlas started in Estonia. The country is divided into 2094 5×5 km-squares. Altogether 391 persons joined to project in the first study year, and up to now we have received data from 584 squares. In maximum, 122 breeding species has been observed in a square.

Mänd, R.
Benchmarks of the Estonian academic ornithology in the new independence period
Summary: During the new independence period, altogether six PhD theses have been completed by Estonian ornithologists (Peeter Hõrak, Indrek Ots, Vallo Tilgar, Asko Lõhmus, Ülo Väli, Lauri Saks), which constitutes about 6% of all doctoral dissertations in bio-geosciences during that period in Estonia. These works mostly deal with the acute problems of ecophysiology, life history evolution, sexual selection and conservation biology of birds.

‘Notes (in Estonian)*
Paal, U. Rare wintering birds in Estonia 2004/2005
Kalamees, A. & Elts, J. A Goshawk flying 70 km/h
Aun, S. & Aun, E. Water struggle between a Goshawk and a Goldeneye
Vohta, T. A Marsh Harrier attacked a Grey Heron
Sellis, U. A Marsh Harrier caught a fish
Vohta, T. A Raven helped a dog to catch a hare
Väli, Ü. An Oystercatcher bred on the roadside
Väli, Ü. On the feeding of Grey-headed Woodpecker nestlings

EOS chronicle and news (in Estonian)

Supplementum 8/2005

Ülo Väli
11 bird species of conservation concern – habitats and their protection

Abstract

In the current publication, habitats of the Slavonian Grebe Podiceps auritus, the White Stork Ciconia ciconia, the Goshawk Accipiter gentilis, the Hazel Grouse Bonasa bonasia, the Corncrake Crex crex, the White-backed Woodpecker Dendrocopos leucotos, the Kingfisher Alcedo atthis, the Woodlark Lullula arborea, the Red-breasted Flycatcher Ficedula parva, the Red-backed Shrike Lanius collurio, and the Ortolan Bunting Emberiza hortulana are described and the habitat protection measures for these species are suggested.

The first part of the book contains short abstracts about species, and the protection of their habitats. In the second part, more detailed overviews are given, to enable understanding the background of every suggested protection measure. Every species is treated in a separate chapter. In the beginning of every chapter, the current status in Estonia and in Europe and the purpose of the conservation of the species are presented, as well as the short summary about its numbers, distribution and breeding phenology. This will be followed by a detailed overview about studies of species’ habitats, both in landscape and nest site level, performed in Estonian and elsewhere. Also protection measures used in Estonia and in other countries are introduced. Finally, further protection needs and purposes are discussed, and optimal protection measures are suggested. The suggestions are distinguished as general and concrete actions. General actions should be used for protecting the Estonian population of a species by making strategic decisions in a national level. Concrete measures should be used to save a particular nest site. The latter could not be used, of course, in every single nest site of numerous species, but one should consider using them in nature reserves, and these suggestions could act as guidelines for the landowners caring about the nature.

The publication is available only in Estonian without English summaries.

Hirundo 2/2004

Hannes Pehlak
Saateks

Lõhmus, A.
Röövlindude surma põhjustest Eestis aastatel 1985-2004
Kokkuvõte: Artiklis käsitletakse röövlinnuvaatlejate ankeetküsitluse ja eriuuringute põhjal röövlindude hukkumist Eestis 1985.-2004. a. Täiskasvanud lindude ja lennuvõimeliste noorlindude (n = 615) surmade seas valdasid inimesega seotud põhjused (47%; eeskätt liiklus, elektriinid ning muud kokkupõrked ja vigastused) ning murdmine peamiselt kaljukotka, kassikaku ja kanakulli poolt (34%). Kuigi juhuandmestik alahindab looduslike põhjuste osakaalu, on inimene Eestis otse või kaude ilmselt tähtsaim surma põhjus kotkaste ja kassikaku, võib-olla ka kanakulli ja kodukaku jaoks. Pesapoegade hukkumine (n = 128) seostus enamasti toidupuuduse ja haiguste (46%, sh. kannibalismijuhud) või loodusliku pesarüüstega (30%); puuspesitsevatel liikidel kukkusid pojad sageli pesast alla (19%). Tahtlikult on viimasel kümnendil Eestis tapetud tõenäoliselt kümneid röövlinde aastas (lisaks mõni pesapoeg), kuid asurkondade seisundit see arvestataval määral ei mõjuta.
PDF

Erit, M.
Mitu korda loendada luhalinde pesitsusperioodil
Kokkuvõte: 2001.-2003. aastal loendati Alam-Pedja looduskaitsealal Suur-Emajõe luhtades haudelinde. Käesoleva töö eesmärgiks oli hinnata 1-4 varahommikuse korduvloenduse tõhusust 5-kordse loenduse suhtes, leidmaks minimaalset sobivat korduvloenduste arvu. Kogu haudelinnustiku ühekordse loenduse hinnanguliseks tõhususeks saadi keskmiselt 55%, kahel loendusel 80%, kolmekordsel 97%. Nelja loenduse puhul analüüsiti kahte eraldi juhtu, mil haudepaariks arvestati 1) kõik registreeritud territooriumid või 2) kahe või enama vaatlusega territooriumid. Esimesel juhul saadi hinnanguliseks tõhususeks keskmiselt 109%, teisel juhul 83%. Analüüsi põhjal selgus, et luhas on vajalik hommikuse aktiivsusega haudelinde loendada vähemalt kolm korda pesitsusperioodi jooksul. Ühe kindla liigi või lähedaste liikide arvukuse hindamisel võib piirduda ka kahe loendusega, kui need viiakse läbi liigi aktiivsuse kõrgajal.
PDF

Laurits, M., Erit, M., Kuresoo, A. & Luigujõe, L.
Kas luhalinnustiku kaardistamisel tuleb arvestada taimestiku koosseisu ja struktuuri?
Kokkuvõte: Artiklis on hinnatud luhalinnustiku levikut ja arvukust Suur-Emajõe luhtadel aastatel 2001-2003. Haudelindude kaardistamisel määrati nende levik ja arvukus 1) üldistes maastiku struktuurielementides ning 2) taimekooslustes. Üldise elupaigajaotuse (tarnastik, roostik, põõsastik jne.) arvestamisel peegeldas linnuliikide levik ilmekalt nende elupaiga-kasutust, kuid ei iseloomustanud siiski piisavalt leviku kõiki põhjusi. Taimekoosluste määramine, mis võtab arvesse ka taimestiku koosseisu ja detailset struktuuri, täpsustab liikide leviku põhjuseid, kuid on märksa töömahukam. Luhalindude seires võiks arvestada liikide üldist elupaigakasutust, kuid kaasama peaks ka niiskustaset iseloomustavaid parameetreid, mis peegeldaks taimestiku detailset struktuuri.
PDF

Eenpuu, R. & Elts, J.
Hallrästa invasioon Eestisse 2002/2003. a. talvel
Kokkuvõte: Artiklis antakse ülevaade 2002/2003. aastal toimunud hallrästaste (Turdus pilaris) talvisest sisserändest Eestisse. Invasioon algas novembri lõpul ja kestis märtsi alguseni, suurimaid parvesid (kuni 2500 lindu) vaadeldi jaanuaris ja veebruari esimesel poolel. Talilinnuloenduste andmete kohaselt on tegu viimaste aastakümnete suurima invasiooniga, kuid 2003. aastal pesitsevate hallrästaste arvukuse suurenemist ei täheldatud.
PDF

Lilleleht, V.
Lindude süsteem uueneb
Kokkuvõte: Käesolev artikkel on lühiülevaade lindude süsteemi koostamise põhimõtetest ning Euroopa Harulduskomisjonide Liidu (AERC) püüdlustest muudatusettepanekute rakendamist Euroopa ja eri maade linnunimestike koostamisel ühtlustada. Eesti Ornito-loogiaühingu juures tegutseva Linnuharulduste Komisjoni otsusega rakendatakse liidu soovitusi ka meie lindude nimestiku koostamisel. Uus Eesti süstemaatiline lindude nimestik on esitatud EOÜ interneti koduleheküljel.
PDF

EOÜ kroonika ja teated
PDF

Hirundo 2/2004

Lõhmus, A.
Causes of death of raptors and owls in Estonia, 1985-2004
Summary: Mortality of raptors and owls has not been specifically studied in Estonia (but see Randla & Tammur 1996b; Lõhmus 1994a, 2001, for data on some species) and this paper summarizes their causes of death in 1985-2004. The material has been collected all over the country (Fig. 1) by (1) the participants of national monitoring projects; (2) two wildlife-rehabilitation centres; (3) ecologists studying raptor diets and population ecology. The causes of death of full-grown birds were classified into 20 categories of four main types (Table 1); for nestlings, some additional categories were used. Yet, the frequencies of disease, poisoning and exhaustion are obviously underestimated, since autopsies have been seldom made and other proximate causes (traffic, predation) may have concealed the ultimate ones.
Most deaths of full-grown birds (n = 615; Tables 3-4) were directly or indirectly caused by man (47%; notably traffic, powerlines and other collisions and injuries) and predators (34%; mostly the Goshawk, Golden Eagle and Eagle Owl). The frequency distributions of causes of death did not differ significantly between first-year juveniles and older birds, which implies that mortality-reduction measures could be roughly the same for both age groups. In winter, the main causes of death for owls (n = 27) were traffic (15) and exhaustion (7); no specific causes dominated for raptors (n = 17).
An intensive study in northwestern Tartumaa revealed manyfold overestimation of the frequency of man-induced mortality among smaller species and Goshawks in the remaining material. Considering this bias, I suggest that antropogenic deaths are particularly important for eagles, the Osprey and the Eagle Owl, and possibly for the Goshawk and the Tawny Owl in Estonia. There were 27 cases of persecution (44% of these were eagles or the Osprey). In general, however, persecution is not likely to influence the Estonian raptor and owl populations significantly any more (probably, some tens of full-grown raptors and a few nestlings are killed annually).
The death of nestlings (n = 128) was mostly related to food shortage and disease (46%, incl. cannibalism) or nest predation (30%); in tree-nesting species, nestlings often fell down from the nest (19%).
In general, natural causes of death were more frequent in Estonia than in most other European countries, and no alarming trends for conservation were detected.

Erit, M.
How many counts are needed for efficient bird census on floodplain meadows?
Summary: Mapping of breeders’ territories (see Koskimies & Väisänen 1991, Gilbert et al. 1998, Bibby et al. 2000) is often used for censusing birds. Usually, mapping is based only on 2-3 counts, but the efficiency of such a small number of counts is unknown. In 2001-2003, breeding birds were mapped on floodplain meadows of River Emajõgi in the Alam-Pedja Nature Reserve. Territorial birds and ducks were mapped on two study plots seven (or eight) times per season (including 1-2 night counts). The aim of the current study was to estimate the apparent visit efficiency (ratio between the results obtained from a single count and all counts; Svensson 1978) of 1-4 morning counts compared to counts performed five times, and to find a minimum number of counts for correct estimation of breeding territories. In 5-visit counts, breeding pair was defined as a cluster formed of at least two observations. In ducks Anas sp., maximum number of individuals (excl. nonbreeding individuals in flocks) per count was considered as the number of breeding pairs.
Four species or species groups (table 1) were included to analysis. To estimate apparent visit efficiency, I used all possible combinations of counts from six datasets (two study plots, three years). The abundance, relative to 5-times-counts, was calculated using species maps. Average apparent visit efficiency for all breeding birds was 55% (SD 14%) for a single count, 80% (11%) for double counts and 97% (9%) for 3-visit counts (Figure 1). For 4-visit-counts, the efficiency was 109% (8%) if all registered territories were considered, and 83% (7%), if territory was defined by at least two observations. The efficiency of counts increased and their variance decreased significantly along with growing number of counts. Efficiency was smallest and most variable in non-passerines, especially in ducks. In three cases, I was able to analyse the efficiency of 5- compared with 6-visit counts, the efficiency was 90% (SD 4%). In the Common Snipe and Sedge Warbler, efficiency of single and double counts in their main breeding time was 7-10% higher than the average efficiency, but the variation did not differ significantly.
Consequently, birds of floodplain meadows should be mapped at least three times during a breeding season. Four counts per season gives more precise estimates if all observation clusters are defined as breeding territories, whatever the number of observations is. To estimate the numbers of particular species, two counts during the time of species’ maximum activity may be sufficient. When one is interested in the numbers of all birds breeding on a floodplain, the census should include also night counts.

Laurits, M., Erit, M., Kuresoo, A. & Luigujõe, L.
Is it necessary to describe vegetation composition and structure while mapping birds on floodplain meadows?
Summary: We analysed distribution of bird species on a floodplain meadow in relation to 1) general landscape structure elements (at microhabitat scale) and 2) vegetation type, which distinguishes vegetation associations by species composition and vegetation structure. By comparing the two approaches, we looked for an optimal method to follow bird-habitat relationships in bird monitoring.
Breeding birds were mapped according to Koskimies & Väisänen (1991) in a floodplain meadow of River Emajõgi in the Alam-Pedja Nature Reserve in 2001-2003. Seven counts (including two at night) were performed in 2001 and 2003, and five counts (incl. one at night) in 2002. During the counts, we described also the landscape elements (Table 1), where individual birds were recorded. Vegetation types (Table 2) were mapped in 2001; later only substantial changes were recorded.
Using the general approach, non-passerines and open-landscape passerines were distinguished as sedge-preferring (open floodplain) birds, but occurence of bushes or reedbed patches was important too (Table 1). The number of bird species and breeding density was higher in diverse areas. The detailed analysis of vegetation types distinguished the same taxa (Table 2), but enabled to determine the preference in more detail (vegetation density, height and lush, soil humidity).
Consequently, the two approaches gave similar results on relationships between birds and the vegetation, although the detailed vegetation mapping was more informative. Considering the increased cost of time and labour of the latter approach, we suggest to describe the basic structure of habitat as well as soil moisture during bird mapping.

Eenpuu, R. & Elts, J.
Invasion of the Fieldfare to Estonia in winter 2002/03
Summary: The overview of a Fieldfare Turdus pilaris invasion to Estonia in winter 2002/03 is based on ornithophenological data collected by the members of the Estonian Ornithological Society. In autumn 2002, rowanberries were extremely abundant. Invasion of fieldfares started in the last decade of November and lasted till the beginning of March. Largest flocks (up to 2500 birds) were seen in January and in the first half of February (Figure 1). According to the monitoring of winter land birds in Estonia, the 2002/03 invasion was the largest during the last decades (Figure 2). The numbers of breeding Fieldfares did not increase in 2003.

Lilleleht, V.
Changes in avian systematics
Summary: The article reviews the latest proposals in avian systematics, and the attempts of the Association of European Records and Rarities Committees (AERC) to standardise their implementation in Europe. The Estonian Rarities Committee (at the Estonian Ornithological Society), decided at 26.02.2004 to follow the recommendations of AERC also in the list of Estonian birds. The new Estonian list is available at www.eoy.ee

EOS chronicle and news (in Estonian)

Hirundo 1/2004

Lõhmus, A.
Eesti röövlinnuseire 1999-2003: kanakulli kadu ja hiiretsüklite kellavärk
Kokkuvõte: Artiklis võetakse kokku 1999.-2003. a. andmed Eesti tavalisemate röövlindude asustustiheduse (19 vaatlusala põhjal) ja sigivuse kohta ning võrreldakse neid varem kogututega. Röövlindude keskmine üldtihedus oli 41 pesitsusterritooriumi 100 km2 kohta, millest viis arvukamat liiki moodustasid 69%. Võrreldes aastatega 1994-1998 oli olulisim muutus kanakulli (Accipiter gentilis) arvukuse vähenemine keskmiselt 34% võrra. Langes ka kanakulli sigivus. Üsna usaldatavad olid veel roo-loorkulli (Circus aeruginosus) arvukuse tõus ning värbkaku (Glaucidium passerinum) taandumine. Kõrvukrätsu (Asio otus) arvukus püsib alates 1980-ndate lõpust keskmiselt samal tasemel, kuid kõigub kolmekordses ulatuses ja kolmeaastase perioodiga; 2002. a. oli liigi suurim teadaolev kõrgseis (keskmiselt 5,9 pesitsusterritooriumi / 100 km2). Alates 1990. aastast korduvad kolmeaastase vahega ka uruhiirlastest toituvate liikide edukad sigimissesoonid. Röövlinnuprojekt on seni võimaldanud jälgida arvukust 16 ja sigimisedukust 11 liigil. Uute töösuundadena on alustatud pesade ja pesitsusterritooriumide digitaalse kaardi loomist ning spetsiaalset tööd haruldaste liikidega.
PDF

Leito, A., Leito, T., Õunsaar, M. & Truu, J.
Sügisrändel peatuvate sookurgede levik ja arvukus Hiiumaal ning seos põllumajandusega
Kokkuvõte: Sügisrändel peatuvaid sookurgi (Grus grus) on Hiiumaal regulaarselt loendatud alates 1982. aastast. Kurgede peatuspaigad asuvad valdavalt saare ida- ja lõunaosas, eeskätt Käina ja Hellamaa ümbruses. Koondumispiirkonnad on aastati olnud samad, kuid nende suhteline osatähtsus on varieerunud suurtes piirides. Kokku on Hiiumaal ajaperioodil 1982.-2002. a. sügiseti loendatud 960-4230 peatuvat sookurge. Üldarvukus on suurtes piirides varieerunud ning märgata on nõrka langustrendi, mis ei ole aga statistiliselt oluline. Peatuvate sookurgede arvukus sõltub olulisel määral põllumajandustootmise struktuurist ja mahust saarel. Statistiliselt olulised positiivsed seosed leiti kurgede arvukuse ning talinisu, talirukki ja odra kasvupindade vahel, kõige tugevamad olid need Hellamaa koondise puhul. Oluline negatiivne seos ilmnes suvinisu ning kaera külvipinna ja sookurgede arvukuse vahel.
PDF

Ots, M. & Paal, U.
Linnuharuldused Eestis 2001.-2002. a. Eesti linnuharulduste komisjoni aruanne
Kokkuvõte: Käesolev aruanne on Eesti linnuharulduste komisjoni neljas kokkuvõte meil harva ja juhuslikult esinevate lindude kohtamisteadetest. Lõplik hinnang anti 230 teatele, neist 171 aastatest 2001-2002. Teadetest kinnitati 206 (90%) ja lükati tagasi 24. Eesti lindude nimekirja lisandus viis uut liiki, samas kustutati nimekirjast kaks liiki. Tõestati kahe uue linnuliigi pesitsemine Eestis. Eesti lindude nimekirjas on seisuga 31.12.2002 kokku 344 loodusliku päritoluga või meil (või naabermaades) püsiva asurkonna moodustanud sissetalutud liiki, viis liiki teadmata päritoluga ja kaheksa liiki vangistusest pääsenud linde.
PDF

Lühiteated
Männik, R. & Sein, G.
Kalakotkas pesitses elektripostil
Saks, L.
Kolmeteist sabasulega rohevint
PDF

EOÜ kroonika ja teated
PDF

Hirundo 1/2004

Lõhmus, A.
Monitoring raptors and owls in Estonia, 1999-2003: decline of the Goshawk and the Clockwork of vole-cycles
Summary: The paper is the third summary of the raptor monitoring project of the Estonian Ornithological Society (see Lõhmus 1994, 1999a for previous reports). Nesting territories (NT) of raptors and owls were mapped in 19 study plots covering a total of 1870 km2 in 1999-2003 (Fig. 1). Land cover of the plots resembled the Estonian average situation (Table 1), hence the densities of evenly distributed species can be extrapolated to the whole country (Table 2). Potential nest sites were checked in three additional areas and also outside the plots; altogether 1889 occupied nests (the rare eagle species excluded) and 1540 brood sizes were recorded (Table 3).
Altogether 22 species held territories in the plots. The average total density was 41 NT per 100 km2, five common species (Common Buzzard, Sparrowhawk, Tawny Owl, Ural Owl, Long-eared Owl) accounting for 69% of it. The rarest species – the Merlin and the Short-eared Owl – occurred in only one plot in one year.
Decline of the Goshawk was the only highly significant (P=0.004) difference between the average densities in the same plots in 1994-1998 and 1999-2003. The decline was on average 0.8±0.4 NT per 100 km2 or 34%. In ten years, the population has halved. Since also the productivity of the Goshawk has decreased, the most probable reason is the deterioration of habitats due to intensified forestry and/or abandonment of agricultural areas. There were also tendencies of decline in the Pygmy Owl (P=0.092) and of increase in the Marsh Harrier (P=0.070).
Most species had annually stable numbers, the only exception among common species being the Long-eared Owl. This species had regular three-year-period fluctuations of threefold amplitude, but the mean abundance has not changed since the late 1980s (Fig. 3). Top years of Long-eared Owl density (1990, 1993, 1996, 1999 and 2002) were good vole-years, which were also revealed in the productivities of several vole-eating species (the Common Buzzard, Lesser Spotted Eagle, Tawny, Ural and Long-eared Owls; see Fig. 4, Lõhmus 1999b and Lõhmus & Väli 2004).

Leito, A., Leito, T., Õunsaar, M. & Truu, J.
The numbers and distribution of the Eurasian Crane during autumn staging on Hiiumaa Island, and the impact of agriculture
Summary: Autumn staging of the Eurasian Crane (Grus grus) has been regularly monitored on Hiiumaa Island since 1982. The staging sites are mostly situated in the eastern and southern parts of the island. Particularly important sites are in the surroundings of Käina and Hellamaa villages (Figure 1). The main concentration areas of cranes have been stable but the relative importance of different staging sites has varied greatly between years (Table 1, Figure 2). Altogether, 960-4230 staging cranes have been censused on Hiiumaa Island in the autumns 1982-2002. The linear trend of numbers over the period suggests a decrease, though this is statistically not significant. The numbers of staging cranes depend on the structure and extent of field crop (Figure 4). We found statistically significant positive relationships between the number of cranes and the extent of winter wheat (Figure 5), winter rye and summer barley. The correlation between the crane numbers and the extent of winter wheat was strongest near Hellamaa (Figure 6). Significant negative correlations were found between the number of cranes and the extent of summer wheat and oats.

Ots, M. & Paal, U.
Rarities in Estonia 2001-2002: Report of the estonian Rarities Committee
Summary: This fourth report of the Estonian Rarities Committee covers the years 2001-2002, but some earlier records have also been included. Altogether 230 records were definitely assessed (Table 1), and 206 (90%) of these were accepted.
The records are listed in systematic order and presented chronologically. Records of birds of unclear origin, escapees from captivity, corrections and changes, records not accepted, and records formerly accepted but now rejected are listed separately from the main list of accepted records. The four numbers in brackets after species’ name (a/b – c/d) indicate (a) the total number of records before 2001, (b) the number of individuals (if possible to judge) before 2001; © the number of records in 2001-2002, (d) the number of individuals in 2001-2002. X instead of a number means unknown number of records or individuals. The details included for each record are: date(s), locality, parish (khk.), district, number of individuals (is., isend), pairs (paar), nests (pesa) etc. if more than one, sex and age (if known; a = calendar year) and names of observers. The meaning of some Estonian terms and expressions: ja = and, läh. = near, jv. = lake, s. = island, laht = bay, (tõenäoliselt) sama isend = (probably) the same individual, pesitsemine = breeding.
In 2001-2002, 5 new species in an apparently wild state (AERC category A) were added to the Estonian list: in 2001 Anas americana, Vanellus leucurus, Calidris acuminata and Lanius isabellinus, in 2002 Anthus godlewskii. At the same time, 2 species – Stercorarius skua and Luscinia megarhynchos – were excluded from the Estonian list because formerly accepted records were now rejected. In the same period, the breeding of Tringa stagnatilis and Hippolais caligata in Estonia was confirmed. Altogether, 344 species of apparently wild state or released species which have established self-supporting breeding populations in Estonia or in neighbouring countries (i.e. categories A-C) and five species of unclear origin (category D) have been recorded in Estonia by 31.12.2002.

Notes
Männik, R. & Sein, G. An Osprey nested successfully on an electricity pole in a white stork nest
Saks, L. A male Greenfinch with thirteen tail feathers

EOS chronicle and news

Supplementum 7/2003

Andres Kuresoo
Leho Luigujõe
Rohunepp ja tema kaitse Eestis

Kokkuvõte

Käesolev väljaanne põhineb rohunepi Gallinago media kaitsekorralduskaval aastateks 2002-2006. Rahvusvahelises IUCN Punases Raamatus on rohunepp määratletud kui ohulähedane linnuliik, mistõttu 2002. a. sai kaante vahele ka rahvusvaheline tegevuskava liigi kaitse korraldamiseks. Viimase koostamisel oli Eestis läbiviidud uuringute tulemustel oluline kaal, sest liiki on põhjalikumalt uuritud vähestes Euroopa riikides. Rohunepi läänepoolne asurkond on nüüdseks hävinud ja Euroopas pesitseb liik praegusel ajal üksnes Ida-Euroopas ja Skandinaaviamaades. Eestis on teada umbes 70 rohunepi püsivat esinemisala, kuid mängupaikade arv võib olla üle saja. Eesti asurkonna suuruseks on hinnanguliselt 600-800 isalindu.

Rohunepi pesitsusalad asuvad meil peamiselt suurematel üleujutatavatel lamminiitudel. Liik eelistab lagedaid või osaliselt põõsastunud niite, paremini käib ta käsi niidetavatel või karjatatavatel aladel. Kuna niitude majandamine on viimasel tosinal aastal osutunud vähetulusaks, on Eesti asurkond nüüdseks koondumas kaitsealadele, kus niitude hooldamist riiklikult toetatakse. Suuremad ja elujõulisemad asurkonnad paiknevad tänapäeval Suur-Emajõe, Kasari, Soomaa ja Mustajõe luhtadel. Mängupaiku on teada ka soodest, hüljatud poldritelt ja isegi raiesmikelt. Rohunepi toit koosneb peamiselt mullaselgrootutest, eriti vihmaussidest. Kuigi liigi taastootmise kohta on andmed kasinad, võib Eesti rohunepi asurkonna praegust seisundit siiski pidada rahuldavaks. Peamiseks ohuteguriks on pesa- ja mängupaikade hävimine, varajane niitmine, looduslike tingimuste ebastabiilsus (kevadised üleujutused, põlengud) ja tõenäoliselt röövloomade arvukuse kasv.

Rohunepp on rangelt kaitstud EL linnudirektiivi ja mitmete rahvusvaheliste lepete alusel. Eesti Punase Raamatu järgi on rohunepp eriti ohustatud, lisaks on ta II kategooria kaitsealune liik. Eesti asurkonna kaitseks on vaja säilitada liigi elupaiku, tõhustada asurkonna seisundi jälgimist ja liigi tutvustamist. Selleks määratleti kaitsekorralduskavas 16 vajalikku tegevust. Elupaikade säilitamiseks on vaja säästa suuremaid lamminiite kinnikasvamisest, vältida nende kuivendamist ja muul moel hävitamist. Uurijad peaksid läbi viima liigi arvukuse seiret, täpsustama liigi elupaiganõudeid ning selgitama rakendatavate kaitsemeetmete tulemuslikkust. Rohunepi tutvustamisega on juba algust tehtud – valminud on põhjalik voldik liigi bioloogiast ja kaitsest ning üks Põhja-Euroopa tuntumaid rohunepi mängupaiku Käreveres on varustatud infotahvliga. 2006. a. peavad eksperdid andma hinnangu loetletud kaitsemeetmete tõhususele ja kavandama edasist kaitsetegevust.

Hirundo 2/2003

Riho Kinks
Saateks

Elts, J., Kuresoo, A., Leibak, E., Leito, A., Lilleleht, V., Luigujõe, L., Lõhmus, A., Mägi, E. & Ots, M.
Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 1998.-2002. a.
Kokkuvõte: Artiklis esitatakse Eesti linnustiku uus liiginimestik ning hinnangud pesitsus-aegse ja kesktalvise arvukuse ja nende muutuste kohta. Seisuga 01.01.2003 oli Eesti lindude nimestikus 357 liiki, sealhulgas 221 liiki haudelinde (regulaarseid 207, mitte iga-aastaseid 4 ja juhuslikke 10 liiki). Talvel esineb meil 153 (regulaarselt 102) ja läbirändel 212 linnuliiki (regulaarselt 202). Eksikülalisi on Eesti linnustikus 87 liiki. Tugevat pesitsusaegse arvukuse tõusu aastate 1991-2002 jooksul sedastati 24 ning tugev langus oli täheldatav kümnel liigil. Eestis pesitseb 13,3-20,5 miljonit paari linde ning talvitub 3,4-9,3 miljonit lindu.
PDF

Tuule, E. & Elts, J.
Haraka esinemisest ja arvukusest Saue ümbruses aastatel 1963.-1998. a.
Kokkuvõte: Haraka (Pica pica) arvukust hinnati 1963.-1998. a. ca 100 km2 Saue vaatlusalal Tallinna lähistel, kasutades joontakseerimist 25+25 m laiusel loendusribal. Maastik on mosaiikne, kuid pidevalt on suurenenud kultuurmaastiku osatähtsus. 1960. aastatel pesitses harakas valdavalt vaid võserikes, hiljem levis liik ka kõikjale mujale, sealhulgas inim-asulatesse. Võsametsade eelistamine jäi püsima, kuigi selle biotoobi suhteline osatähtsus elupaigana langes. 1963. a. pesitses 60 km2 alal ca 30 paari, 1990.-ndatel aga juba ca 480 paari. Olulisimaks arvukuse kasvu põhjuseks võib pidada soodsaid toitumistingimusi inimasustuse läheduses.
PDF

Lõhmus, A.
Joontakseerimise Soome variandi metoodikast Tartumaa metsalinnuloenduste põhjal
Kokkuvõte: Joontakseerimise Soome variant on üks võimalus Eesti tavalisemate lindude arvukuse hindamiseks. Artiklis analüüsitakse selle meetodiga seotud probleeme Tartumaal metsalindude loendustel kogutud andmete ja kogemuste valguses. Käsitletakse üleloenduse ohtu ja selle vältimist “poolpaaride” lugemisega ning tulemuste tundlikkust matemaatilisele teisendamisele paranduskoefitsientidega. Teisendamise asemel võib laiendada loendusriba, sest enamiku liikide puhul saadi autori poolt 0-25 m ja 25-50 m ulatuses vaatlejast sarnased loendustulemused. Piiratud laiusega ribalt leitud asustustiheduste võrdlus algse Soome meetodiga näitas, et viimane näib tegelikust täpsemana (on “pseudotäpne”) ning saadud tulemuste õigsus sõltub ettearvamatul määral loendusolude sarnasusest nendega, mille alusel arvutati paranduskoefitsiendid. Arvestatava täpsuseni jõuavad arvukus-hinnangud alles paarikümne isendi kohtamisel, nii et väikesearvuliste (alla 10 000 paari) hajusalt levinud liikide arvukust ei saa Eestis transektloendustega ilmselt hinnata.
PDF

Väisänen, R. A. & Ellermaa, M.
Transektloendused peavad olema piisavalt pikad
Kommentaar A. Lõhmuse artiklile
PDF

Paal, U. & Väli, Ü.
Rooruiga talvitumisest Eestis
Kokkuvõte: Rooruiga (Rallus aquaticus) talvise staatuse selgitamiseks koondasime vastavad andmed kirjandusest, arhiividest, internetist ning lisasime suulised teated ja isiklikud vaatlused. Nende alusel võib öelda, et liik talvitab meil sagedamini kui seni arvatud ning tõenäoliselt on tegu koguni regulaarse talvitujaga.
PDF

Lühiteated
Aua, J.
Hiline pesitsemine väiketüllil
Jürgens, M.
Väike-kärbsenäpi hiline pesitsemine
Elts, J. & Aua, J.
Kiire metskurvits
Anvelt, V.
Vares osalemas valge-toonekurgede kakluses
PDF

EOÜ kroonika ja teated
PDF

Hirundo 2/2003

Elts, J., Kuresoo, A., Leibak, E., Leito, A., Lilleleht, V., Luigujõe, L., Lõhmus, A., Mägi, E. & Ots, M.
Status and numbers of Estonian birds, 1998-2002
PDF

Tuule, E. & Elts, J.
Numbers and population dynamics of the Magpie in the surroundings of Saue, 1963-1998
Summary: Breeding Magpies (Pica pica) were counted in an approximately 100 km2 area in the surroundings of Saue (near Tallinn), in 1963-1998. The landscape is mosaic and the share of open agricultural habitats has increased during the study years. The densities were estimated according to line transect counts on 50-m wide transects. In 1960-ties the Magpie was breeding mainly in scrubland, later the species spread to other biotopes, including human settlements (Figure 1, Table 1). Although the species continuously preferred scrubs, the share of this biotope as breeding place decreased: 84,7% of pairs bred here in 1960-ties, 64,4% in 1970-ties and 32,7% in 1990-ties. Total numbers have increased significantly, 30 pairs of Magpie bred in 60 km2 area in 1963, but about 480 pairs in 1990-ties. Most important reason for the increase is probably the favourable foraging conditions near human settlements and farms.

Lõhmus, A.
The Finnish method of line transects in the light of forest bird censuses in east central Estonia
Summary: The Finnish method of line transects (e.g. Järvinen et al. 1991) is among the main alternatives in estimating population sizes for common and widespread bird species in Estonia (see Ellermaa 2003a). The current paper draws attention to some problems of this method, as revealed by forest bird counts in Tartu county (east-central Estonia) on 30 randomly selected 2-km line transects in 2002-2003.
According to the protocol, a pair is recorded on the basis of a male or, when the male is not seen, then a female, a group of fledglings or a nest is also interpreted as a pair. However, in several well-defined cases, occurrence of one individual on the main belt does not show the occurrence of a pair there. Thus, single non-territorially behaving (foraging, flushed etc.) adult individuals of species with large home-ranges (e.g. Strix uralensis, Dryocopos martius) or non-consistent pairs (e.g. Scolopax rusticola) should rather be quantified as 0.5 pairs in their observation site. Similarly, independent of species, territorial individuals moving freely in and back over belt borders during observation should be assigned as 0.5 pairs to each relevant belt.
Next, I addressed the use of averaged correction coefficients for inclusion of distant observations, since the detectability of distant birds depends much on site and time. An alternative is to use wider but fixed-width survey belts. I compared bird numbers on the conventional 25+25 m main belt and on peripheral belts 25-50 m away. When species were ranked according to the share of distant observations, it appeared that a distinct species group (with less than 20% of pairs >50m away) had to be treated only on the basis of the main belt, whereas for other species, the peripheral belt was likely to increase precision due to larger sample much more than to lose accuracy due to missed pairs (Table 1). When compared with such fixed-width counts, the Finnish method seemed to systematically underestimate both mean densities (Table 3) and their precision (Fig. 2). The density underestimation was probably due to worse-than-average detectability of birds on forest land, indicating that correction coefficients may lead to results of unpredictable accuracy. At least twenty (not four, as proposed by Ellermaa 2003a) pairs on survey belt were needed to acquire meaningful confidence intervals (about half of the mean at 95% probability). I roughly calculated that mean densities of species with national populations less than 10 000 pairs can not be estimated reliably with transect counts in Estonia.

Väisänen, R. A. & Ellermaa, M.
Line transects should be sufficiently long: a comment to Lõhmus

Paal, U. & Väli, Ü.
Wintering of the Water Rail in Estonia
Summary: For clarifying the winter status of Water Rail (Rallus aquaticus) in Estonia, we gathered the records from literature, archives and internet, and added the personal observations. Based on these data we consider that the species winters here more often than is thought earlier and is probably the regular winterer in Estonia.

Notes
Aua, J.
Fledging of a brood of the Little Ringed Plover in August
Jürgens, M.
A breeding of the Red-breated Flycatcher in August
Elts, J. & Aua, J.
Woodcock’s rapid migration in autumn 2003
Anvelt, V.
A Hooded Crow participating in a fight between two White Storks

EOS chronicle and news

Supplementum 6/2003

Ülo Väli
Väike-konnakotkas ja tema kaitse Eestis

Kokkuvõte

Käesolev väljaanne põhineb väike-konnakotka (Aquila pomarina) kaitsekorralduskaval aastateks 2003-2012. Väike-konnakotkas on Euroopa kotkastest üks arvukamaid, aga kuulub siiski ohustatud liikide hulka. Ka Eestis, kus praegu pesitseb 500-600 paari väike-konnakotkaid, on mõistetud, et selle linnu populatsioon on kergesti ohustatav.

Väike-konnakotka pesapaigad asuvad metsade servaaladel, enamasti vanades kuuse-rohketes puistutes. Jahti peetakse eelkõige niitudel, aga ka luhtadel ja põldudel. Toit koosneb peamiselt väikestest imetajatest, sagedamateks saakloomadeks on uruhiired. Keskmine produktiivsus aastatel 1981-2002 oli 0,62 lennuvõimestunud poega asustatud pesa kohta, kuid sigimisedukus erineb aastati. Eesti väike-konnakotka populatsiooni praegust seisundit võib pidada suhteliselt heaks. Peamiseks ohuteguriks on pesapaikade hävimine, tähtsad on ka pesitsusaegne häirimine, saagijahiks sobilike alade kadumine või nende kvaliteedi langus.
Väike-konnakotkas kuulub meil kõige rangemini kaitstavate liikide hulka, see on kooskõlas Euroopa Liidu väike-konnakotka kaitse tegevuskavas ette nähtuga. Eestis peaks edasine kaitse olema suunatud eeskätt seadusest tulenevate kaitsemeetmete täitmisele, populatsiooni seisundi jälgimisele ja liigi tutvustamisele. Selleks määratleti 17 vajalikku tegevust. Elupaikade kaitsel on kõige tähtsam kaitsekohustusteatiste väljastamine ja nendes pesapaikade kaitseks vajalike tegevuste esitamine, tõhus peab olema püsielupaikade arvestuse pidamine ja järelevalve pesapaikade kaitse üle. Hoolega tuleb seirata arvukust ja sigimisedukust ning analüüsida rakendatavate kaitsemeetmete tulemuslikkust. Konnakotkaid ja nende kaitset peaks avalikkusele tutvustama õppepäevadel ning meedia vahendusel. 2007. aastal tuleks hinnata kaitsemeetmete täitmise tõhusust ning planeerida edasine tegevus.

Hirundo 1/2003

Andres Kalamees
Saateks

Lõhmus, A.
Kas kullipesa suuruse järgi saab määrata asustavat liiki ja pesa vanust?
Kokkuvõte: Loode-Tartumaal kogutud andmete alusel uuriti, kas pesa suuruse järgi on võimalik metsades pesitsevate kulliliste pesi liigini määrata ja otsustada pesa kasutuskestuse üle. Kuigi pesade keskmised mõõtmed erinesid liigiti oluliselt, oli liikidevaheline kattumine ulatuslik ja mõõtmete järgi pesaomaniku määramisel oli eksimise võimalus väga kõrge. Artiklis tuuakse välja mõõtmete kombinatsioone, mil liigi õige määramine on siiski suhteliselt tõenäoline. Hiireviul (Buteo buteo) suurenesid aastate jooksul oluliselt nii pesa läbimõõt, paksus kui ka pesaplatvormi läbimõõt, ent väike-konnakotkal (Aquila pomarina) kasvas üksnes pesa paksus. Herilaseviul (Pernis apivorus) pesa suurus kasutuse kestust ei näidanud. Arvestades pesade määramise keerukust ning liikidevahelist pesade “ristkasutust” soovitatakse võimalusel kõigi suuremate kullipesade ja pesapuude säästmist metsaraietel.
PDF

Tuule, E., Tuule, A. & Elts, J.
Suurkoovitaja pesitsusaegsest arvukusest Saue seirealal aastatel 1963-2002
Kokkuvõte: Suurkoovitaja (Numenius arquata) arvukust hinnati 1963 – 2002. a. umbes 100 km² suurusel Saue vaatlusalal Tallinna lähedal. Vaatlusala maastik on mosaiikne ning avatud kultuurmaastiku osatähtsus on aastate jooksul suurenenud. Arvukuse hindamiseks kasutati joontakseerimist 50 m laiusel loendusribal. Neljakümne aasta keskmine asustustihedus kogu ala lõikes oli 1,5 paari/km². Suurim keskmine tihedus oli heinamaal – 3,7 paari/km², veidi väiksem karjamaal – 2,4 paari/km² ning oluliselt väiksem põllul ning puis- ja põõsasniidul, vastavalt 1,2 ja 0,7 paari/km². Arvukus kõikus enim karjamaadel ja kõige vähem heinamaadel. Liigi arvukus on Saue vaatlusalal tõusnud, elupaikade lõikes on tõus statistiliselt usaldatav põllul ja karjamaal
PDF

Ellermaa, M.
Maismaalindude arvukusest Pärnumaal 2000.-2002. a.
Kokkuvõte: Standardsetel loendusmeetoditel põhinevaid lindude arvukushinnanguid on Eestis seni tehtud vaid üksikuid ja enamasti väga piiratud alade kohta. Pärnumaal (4800 km²) loendati linde joontakseerimismeetodil aastatel 2000-2002. Loendustulemuste põhjal anti arvukushinnangud 96 Pärnumaal pesitseva linnuliigi kohta. Arutelus võrreldakse hinnanguid senistega ning käsitletakse uute ja vanade hinnangute erinevuste põhjusi
PDF

Ellermaa, M.
Joontakseerimine – Soome variandi teooria ja metoodika
Kokkuvõte: Artiklis antakse ülevaade joontakseerimise Soome variandist, ühest linnuloenduste standardmeetodist, mida kasutatakse Soomes tähtsa elemendina linnustiku pikaajalises seires ja arvukuste hindamisel. Artiklis on kirjeldatud, millal võib joontakseerimist kasutada ja kuidas seda läbi viiakse. Põhjalikult on käsitletud seda, kuidas loendustulemuste põhjal saab välja arvutada lindude arvukuse teatud alal. Esitatud on (peamiselt) Eestis läbi viidud loenduste tulemuste alusel arvutatud paranduskoefitsiendid arvukamate linnuliikide loendustulemuste korrigeerimiseks.
PDF

Lühiteated
Elts, J.
Ööbiku ja kõrkja-roolinnu loendustulemuste varieeruvusest
Aua, J.
Väiketülli madalast pesitsusedukusest
PDF

Linnuklubi-uudised, EOÜ kroonika ja teated
PDF

Hirundo 1/2003

Lõhmus, A.
Is it possible to determine the occupying species and nest age from the dimensions of raptor nests?
Summary: Determining the occupying species and age of the nests of forest-dwelling raptors is important both in the conservation of threatened raptor species and raptor monitoring. This paper explores whether the relevant determination criteria could be simply derived from nest measurements, which can be easily taken by anyone able to climb the nests. The data were collected between 1991 and 2001 in a 900-km2 study area near Tartu, east-central Estonia. Three basic measurements (average diameter of nest and nest platform as well as nest depth; Fig. 1) were taken from more than 400 nests, representing six raptor species (Accipiter gentilis, A. nisus, Aquila clanga, A. pomarina, Buteo buteo, and Pernis apivorus). Although the average measurements differed significantly between the species (see Table 1 for the data of all nests and first-year nests), the ranges overlapped extensively. A discriminant analysis model failed to distinguish reliably between the species (Table 2), and I used an empirical approach to define the combinations of measurements, for which species determination was likely to be correct. In B. buteo, all three measurements increased with nest age (Fig. 2A), while in A. pomarina only nest depth increased (Fig. 2B). For these two species, linear regression models had a sufficient precision in estimating the nest age with an accuracy of ±1 yr up to 5 yr age (older nests were not further separated). In P. apivorus, nest dimensions did not change significantly with age. In general, nest dimensions were not a reliable criterion for conservation and monitoring purposes. Moreover, all the five larger species under consideration may switch to breed in a nest built by another species (at least two species nested in 15% of nests used for more than 2 yr; Table 3). Therefore, during forestry operations, large raptor nests and their immediate surroundings should be protected whenever possible.

Tuule, E., Tuule, A. & Elts, J.
Numbers and population dynamics of the Curlew in the surroundings of Saue, 1963-2002
Summary: Breeding Curlews (Numenius arquata) were counted in an approximately 100-km2 area in the surroundings of Saue (near Tallinn), 1963-2002. The landscape is mosaic and the share of open agricultural habitats has increased during the study years. The densities were estimated according to line transect counts on 50-m wide transects. The average annual density for the total area was 1.5 pairs/km2. The highest density was on meadows (3.7 p/km2), slightly less on pastures (2.4) and significantly smaller on arable fields (1.2) and woody and bushy meadows (0.7). The densities fluctuated most on pastures and were most stable on meadows. The total numbers of the species have been increased in the Saue area; among biotopes, the increases are reliable on arable fields and pastures.

Ellermaa, M.
The numbers of breeding bird populations in Pärnu county, 2000-2002
Summary: So far, the population estimates of Estonian breeding birds have been usually not based on standardized census methods and, hence, reliable data about abundancies of most species in larger regions are very scarce. We used the finnish line transect method to find out the sizes of breeding populations of about a hundred bird species in Pärnu county, SW Estonia (4800 km2). The results of the counts carried out 2000-2002 are compared with earlier estimates of breeding bird numbers in Pärnumaa.

Ellermaa, M.
Finnish line transect method
Summary: This paper is a methodological review of a powerful bird monitoring tool – the finnish line transect method (as described by Järvinen & Väisänen 1975) – and the possibilities of using it in Estonia. Correction coefficients for several Estonian breeding bird species, mostly derived from original material of the autor, are given in the Table 2. The English-speaking readers should consult the reference list for the details of the method.

Notes
Elts, J.
Variations in the results of Thrush Nightingale and Sedge Warbler counts
Aua, J.
Low breeding success in the Little Ringed Plover

EOS chronicle and news

Supplementum 7/2003

Andres Kuresoo
Leho Luigujõe

The Great Snipe and its conservation in Estonia

Abstract

This publication is based on the Estonian national management plan for the Great Snipe Gallinago media between 2002 and 2006. The Great Snipe is defined in the IUCN Red Data Book as a near-threatened species of birds, which is why the international action plan for the species was compiled. This species is thoroughly studied only in few European countries; therefore, the results of studies carried out in Estonia were of great importance in compiling the issue. The western population of the Great Snipe has perished and nowadays the species breeds only in Eastern Europe and Scandinavia. In Estonia, approximately 70 persistent breeding sites are recorded, although the number of leks may exceed a hundred. The Estonian population is estimated to comprise 600 to 800 males.

The breeding sites of the Great Snipe are mainly located in larger floodplain meadows. The species favors open or semi-bushy meadows; it survives better on mown or grazed sites. As the management of meadows has barely been profitable in the last dozen years, by now the Estonian population of the Great Snipe is concentrating to protected areas, where the management of meadows is supported by the government. Nowadays, the more numerous and vital populations are located on the wetlands of the Suur-Emajõgi, Kasari and Mustajõgi Rivers in addition to the wetlands of Soomaa. Leks are also known to be located on mires, previously dammed but currently abandoned polder areas and even on clear-cut forest areas. The Great Snipe forages for mainly soil-invertebrates, mostly earthworms. Although data on the reproduction of the Great Snipe are insufficient, the status of its population in Estonia may still be considered to be fair. The main factors of threat are the destruction of lekking and nesting sites, untimely mowing, instability of natural conditions (spring floods, fires) and probably the increasing numbers of predators.

The Great Snipe is under strict protection on the basis of the EU Bird Directive and several conventions. According to the Estonian Red Data Book, the Great Snipe is endangered and legally a category 2-protected species. To protect the Estonian population of the species, its habitat should be maintained, surveys on the condition of the population as well as species introduction improved. Management plan defines for these purposes 16 essential activities. For habitat conservation, larger floodplain meadows should be protected from overgrowth; their destruction by drainage or other means should be avoided. Researchers should arrange surveys on Great Snipe numbers, specify the requirements on its habitat and identify success in applied means of conservation. Raising awareness of Great Snipe introduction has already begun – a profound leaflet on the biology and protection of the species has been issued and one of the best known leks of the Great Snipe at Kärevere is provided with informative boards. In 2006, experts should evaluate the efficiency of outlined means and plan further implications of species conservation.

Supplementum 6/2003

Ülo Väli

The Lesser Spotted Eagle and its conservation in Estonia

Abstract

This publication is based on the management plan for the Lesser Spotted Eagle Aquila pomarina in 2003-2012. This bird is one of the most numerous eagles in Europe but still classified as a species of conservation concern. 500-600 pairs of Lesser Spotted Eagles breed in Estonia. The nest sites are situated mostly in old spruce-dominated stands, close to forest edge. The eagle prefers to hunt on meadows but flood plains and fields are used, too. Food consists mainly on small mammals while voles are the most important prey group. Reproductive success fluctuates annually. In 1981-2002, the average productivity was 0.62 fledged young per occupied nest.

The most important threat for the Lesser Spotted Eagle in Estonia is the loss of breeding habitats. Disturbance during breeding period and loss of foraging areas are also important factors.

Legally, the Lesser Spotted Eagle belongs to the category of the most strictly protected species in Estonia. This is in accordance with proposals of the EU Action plan for the species. Priorities for future conservation activity are the supervision over the implication of legal conservation tools, monitoring of the population and the awareness-raising. For 2003-2007, seventeen conservation actions are proposed. In habitat protection, including of all necessary habitat protection requirements to the conservation obligations and sending obligations to landowners are the most important actions. The account of the nest sites is held in state-level register, information exchange should be fast and control of nest site protection must be efficient. Numbers and breeding success have to be monitored and results of conservation actions efficiency should be analysed. Spotted eagles and their conservation should be introduced in public training courses and through media. In 2007, the efficiency of management actions will be analysed and the further activity will be planned.

Supplementum 5/2002

Ene Viht & Tiit Randla
Metsis. Eesti asurkonna seisund ja säilimise väljavaated

Kokkuvõte

Käesoleva väljaande aluseks on metsise (Tetrao urogallus) kaitsekorralduskava aastateks 2002-2011.

Metsis on langeva arvukusega liik, kelle kaitse on rahvusvahelise tähtsusega. Eestis elab 1,2-2 tuhat paari metsiseid, talvine arvukus võib küündida 3200-5300 linnuni. Aastate 1990-2000 keskmise põhjal on Eestis kevadel ligikaudu 1300 metsisekana. Eesti oludes tuleks kevadel miinimumarvukuseks pidada 1000 ja optimumarvukuseks 1500 emaslindu. Viimase 30 aastaga on meil tühjaks jäänud 30% teadaolevatest mängupaikadest. Selle tendentsi jätkumine viiks metsise hävimisele 21. sajandil.

Metsise ohutegurite prioriteetsuse analüüs Eestis näitab, et kõige suurem mõju on elupaikade vähenemisel ja nende kvaliteedi langusel. Tähtsuselt järgmine ohutegur on vaenlaste kõrge arvukus. Häirimine ja küttimine on suhteliselt väikese tähtsusega ohutegurid.
Senine seadusandlus ei taga metsisele tõhusat kaitset. Seepärast on oluline seadusandlust täiustada, konkretiseerida. Kaitsekord metsise kaitstavates elupaikades peab olema seadustatud. On tehtud metsise mänguaegsete püsielupaikade ja 10 hoiuala (Natura 2000 võrgustiku osana) projektid koos nendes vajaliku kaitsekorraga. Kaitsekorra koostamisel on aluseks võetud metsise elupaiganõudmised ja püütud välistada arvukusele negatiivselt mõjuvaid tegureid. Kaitsekord peab olema omanikule teavitatud ja tagatud lepinguga. Kui eraomanik või rentnik (haldaja) ei soostu lepingutingimustega, peaks riik rakendama sundi (kaitseala moodustamist). Metsise praktilise kaitse korraldamist peaks koordineerima ja ellu viima maakondlik keskkonnateenistus ning mänguaegsed püsielupaigad ja hoiualad peavad olema fikseeritud riiklikus registris. Kaitsekorralduskava uuendamine on planeeritud 2011. aastaks ja vahepealne seisundi uuring toimub 2005. aastal.
Metsise kaitse tegevuskavaga määratud esmatähtsad tegevused 2002-2005 a. on: 1) praktiliste kaitsemeetmete rakendamine era- ja riigimetsades ning hoiualadel koos kaitsekorraldusest tulenevate lepingute sõlmimisega (eramaadel) ja kaitsekohustuse teatise koostamise ning väljastamisega (era- ja riigimaadel); 2) kümne prioriteetse hoiuala moodustamine; 3) seadusandliku aluse korrastamine.

Hirundo 2/2002

Ülo Väli
Saateks

Ots, M. & Lilleleht, V.
Linnuharuldused Eestis 1998-2000. Eesti linnuharulduste komisjoni aruanne
Kokkuvõte: Eesti linnuharulduste komisjoni kolmas kokkuvõte meil harva ja juhuslikult esinevate lindude kohtamisteadetest. Lõplik hinnang anti 186 teatele, neist 171 aastatest 1998-2000. Teadetest kinnitati 161 (87%) ja lükati tagasi 25 (13%). Eesti lindude nimekirja lisandus 6 uut liiki, lisaks veel üks vangistusest lahtipääsenud liik. Tõestati ühe uue linnuliigi pesitsemine eestis. Eesti lindude nimekirjas on seisuga 31.12.2000 kokku 341 loodusliku päritoluga või meil (või naabermaades) püsiva asurkonna moodustanud sissetalutud liiki, 5 liiki teadmata päritoluga ja 8 liiki vangistusest pääsenud linde.
PDF

Lõhmus, A.
Pesakast pole parem puuõõnest: kodukaku looduslikud pesapaigad ja nende kvaliteet Eestis
Kokkuvõte: Töös selgitatakse kodukaku (Strix aluco) looduslike pesapaikade jaotust ning nendes pesitsemise tulemuslikkust Eestis peamiselt aastatel 1970-2000 kogutud andmete põhjal. Pesadest (n=98) 69% paiknes puuõõnsustes (valdavalt lehtpuudes), 18% ehitistes, 6% puutüügastes ning 6% mujal (sh. 3 avaspesas). See jaotus sarnanes Lõuna-Soomes täheldatule, kuid erines viimasest avaspesade kasutamise poolest, mis on tüüpiline Kesk-Euroopa kodukakkudele. Vastupidiselt oodatule olid kõik peamised pesitsusnäitajad puuõõnsustes keskmiselt paremad kui pesakastides, kuigi erinevused ei olnud statistiliselt usaldusväärsed. Tulemused näitavad vanade õõnsate lehtpuude tähtsust kodukaku pesitsemisele.
PDF

Elts, J.
Kiivitaja – aasta lind 2001
Kokkuvõte: Kiivitaja (Vanellus vanellus) oli EOÜ aasta lind 2001. Artiklis analüüsitakse ankeetvastuste alusel kiivitaja pesitsuseelset ja -järgset elupaigakasutust ning salga suurust. 700 levitatud ankeedist saabus tagasi 45, neist 20 kevadrände ja 12 sügisrände kohta. Enamus kevadel vaadeldud salkadest olid kuni 20-isendilised. Liik eelistab saabumisjärgselt tegutsemispaigana rohumaad, alla veerandi lindudest vaadeldi põldudel. Kevade arenedes rohumaa tähtsus väheneb ning antud andmestiku järgi elupaiga kasutuses enam erinevust ei ole. Pesitsusjärgsed kogumid koosnesid valdavalt kuni 400 linnust, üksikjuhtudel aga enam kui 1000 isendist. Juulis-augustis nähti umbes veerandit lindudest põllumaal, septembris selle elupaiga kasutamine tõusis üle kahe korra ning oktoobris langes see vähem kui viiendikuni.
PDF

Elts, J.
Kas kiivitaja lahkumine Eestist on muutunud hilisemaks?
Kokkuvõte: Internetiküsitluse ja vaatlusankeetide abil koguti infot kiivitaja (Vanellus vanellus) hilistest vaatlustest 1991.-2001. aastal. 95% kiivitajatest vaadeldi novembris ja vaid 5% detsembris, kõik suured kogumid esinesid novembri esimesel poolel. Viimased kiivitajate kohtamised jäid 10. novembri ja 16. detsembri vahele ning keskmine hiliseim vaatlus tehti 15. novembril. Detsembrikuiste vaatluste osakaal oli viimasel aastakümnel praktiliselt võrdne 1949.-1986. a. kogutud ornitofenoloogiliste andmetega. Pikaajalises perspektiivis on kiivitaja lahkumine meilt muutunud siiski hilisemaks, kui eeldada, et lahkumisvaatluste kvaliteet on läbi aastate püsinud enam-vähem stabiilsena.
PDF

Paal, U.
Ilmatsalu linnustikust
Kokkuvõte: Ilmatsalu ümbruses on linnuvaatlusi tehtud aastatel 1992-2002. Koos varem avaldatud andmetega on vaatlusalal registreeritud 201 linnuliiki, neist pesitsejaid üle 120 liigi. Artiklis esitatakse ka rida huvitavamaid vaatlusi.
PDF

Eenpuu, R.
Siidisaba, urvalinnu, hangelinnu ja sabatihase sisserändest Eestisse 1996.-2001. a. fenoloogiaprojekti andmetel
Kokkuvõte: Artiklis antakse ornitofenoloogilise projekti käigus kogutud andmete põhjal lühike ülevaade nelja sagedamini kohatava invasioonilinnu saabumisest meile 1996.-2001. a. talvepoolaastatel. Esitatakse ka mõned huvitavamad vaatlused teistest liikidest.
PDF

Lühiteated
Tuule, E. & Tuule, A.
Tuuletallaja pesapaikadest ja lähinaabritest
Lepisk, A.
Vesipapi pesitsemisest Taevaskojas
Sild, S.
Suitsupääsukesel seitse poega
PDF

Linnukaitseuudised, EOÜ kroonika ja teated
PDF

Hirundo 2/2002

Ots, M. & Lilleleht, V.
Rarities in Estonia 1998-2000: Report of the Estonian Rarities Committee
Summary: This third report of the Estonian Rarities Committee covers the years 1998-2000, but some earlier records have also been included. Altogether 186 records were definitely assessed (Table 1), and 161 (87%) of these were accepted. The records are listed in systematic order and presented chronologically. Records of birds of unclear origin, escapees from captivity, corrections and changes, and records not accepted are listed separately from the main list of accepted records.
The four numbers in brackets after species’ name (a/b – c/d) indicate (a) the total number of records before 1998, (b) the number of individuals (if possible to judge) before 1998; © the number of records in 1998-2000, (d) the number of individuals in 1998-2000. X instead of a number means unknown number of records or individuals.
The details included for each record are: date(s), locality, parish (khk.), District, number of individuals (is., isend), pairs (paar), nests (pesa) etc. If more than one, sex and age (if known; a = calendar year) and names of observers. The meaning of some estonian terms and expressions: ja = and, läh. = near, jv. = lake, s. = island, laht = bay, (tõenäoliselt) sama isend = (probably) the same individual, pesitsemine = breeding, lõpp = end.
In 1998-2000, 6 new species in an apparently wild state (aerc category a) were added to estonian list: in 1998 Anthropoides virgo, Calandrella brachydactyla (altogether 2 records in the whole period) and Anthus richardi (3), in 1999 Phalaropus fulicarius, Phylloscopus humei and Phylloscopus schwarzi. Also one species of category e (escapees from captivity) – Anas formosa – was recorded for the first time in 2000 in estonia. In the same period the breeding of Dendrocopos medius in Estonia was confirmed.
Altogether, 341 species of apparently wild state or released species which have established self-supporting breeding populations in Estonia or in neighbouring countries (i.e. categories A-C) and five species of unclear origin (category D) have been recorded in Estonia by 31.12.2000.

Lõhmus, A.
Use and quality of natural nest sites of the Tawny Owl in Estonia: nest boxes are not better than tree cavities
Summary: This study (1) presents data on frequency of different natural nest sites and nest trees of the Tawny Owl (Strix aluco) in Estonia; (2) compares its reproductive success in different nest types, particularly in tree cavities and nest boxes. The material originates primarily from the nest record archive of the Estonian Ornithological Society and a special questionnaire to raptor enthusiasts in 2001-2002. Most data are from 1970-2000. Clutch size, brood size, breeding success and total productivity were the analysed indicators of reproductive success. Brood size means the number of fledged or (in case of incomplete data) large young (at least of ringing age). Breeding success was defined as the share of successful breedings (with at least one young fledged) among all breeding attempts. Productivity is the combination of these two variables (i.e., the number of fledged young per breeding attempt).
Sixty-nine percent of the natural nest sites of Tawny Owls (n=98) were situated in tree cavities, 18% in buildings, 6% in top cavities or crotches of trees, and 6% in other locations (Table 1). Typical nest site was a side-cavity in a deciduous tree, most often in a lime (Tilia cordata) in a park or near farm. Such frequency distribution of nest sites was very similar to that in southern Finland, but differed from the latter by the use of open stick nests, which is typical to the Tawny Owls in Central Europe.
Both clutches and broods tended to be larger in the two most common natural nest types (cavities, incl. open cavities, and buildings) than in nest boxes (Table 2). However, in buildings, breeding attempts failed most often (26%, n=31), usually because of nest robbery or disturbance by humans. Also pairwise comparisons of the annual breeding parameters between tree cavities and nest boxes indicated that reproduction tended to be more successful in cavities, although the differences were statistically not significant (Table 3). To summarize, the quality of natural nest sites (particularly tree cavities) of the Tawny Owl is good in Estonia. Given that the number of old deciduous cavity-trees or house ruins has not markedly decreased in the recent decades in Estonia, there is no need for nest-box supplementation.

Elts, J.
The Lapwing – Bird of the Year 2001
Summary: The Lapwing (Vanellus vanellus) was the Bird of the Year of the Estonian Ornithological Society in 2001. Based on the answers of a special questionnaire, the paper analyses flock sizes and habitat use of the Lapwing in pre- and post-breeding season. Out of 700 distributed questionnaires, 45 were received back; 20 included data about spring migration (75 observations of 925 individuals) and 12 about autumn migration (63 obs., 11 800 ind.).
Most of the observed spring flocks contained up to 20 individuals (Fig. 1). After arrival (in March), the species occurred mostly on grasslands, and less than quarter of all birds were observed on arable lands (Fig. 2). During spring, the importance of grasslands decreased, and in April the birds were more or less equally distributed between the two biotopes. Post-breeding congregations contained mostly up to 400 but occasionally up to 1000 individuals (Fig. 3). In July and August, approximately a quarter of birds were seen on arable lands; the frequency of use of this habitat increased twofold in September but dropped again to about 20% in October.

Elts, J.
Has the departure of Lapwings become later in Estonia?
Summary: The Lapwing (Vanellus vanellus) was the Bird of the Year of the Estonian Ornithological Society in 2001. As a part of the campaign, data about latest autumn observations in 1991-2001 were collected via Internet and special questionnaires. Thirty observations about a total of 4000 individuals were received from western Estonia (Fig. 1). None of the observed birds had visually detectable conditional deviations. Ninety-five percent of the Lapwings were reported in November and only 5% in December; all large congregations occurred in the first half of November. The average flock size was 170 individuals in November and 26 individuals in December (medians 25 and 15, respectively). The last observations were made between 10 November and 16 December, the average of the latest observations being 15 November. The share of the observations from December in the last decade was comparable to the published data from the period 1949-1986 (Rootsmäe & Rootsmäe 1974, 1978, Rootsmäe 1991). In contrast, according to the annually latest observations and assuming that observation quality has remained more or less the same, Lapwings seem to depart later now (Fig. 2; r=0.448; p<0.001). However, it is also possible that after the Second World War the latest Lapwings were not detected because of restricted activity of observers.

Paal, U.
On the bird fauna of Ilmatsalu
Summary: Based on observations from 1992-2002, the paper gives an overview about the bird fauna In the surroundings of Ilmatsalu (26°33’ E, 58°24’ N; Tartu county). Considering also the previously published data, 201 bird species have been recorded in the area, including more than 120 breeding species. The most interesting observations are presented.

Eenpuu, R.
Immigration of the Bohemian Waxwing, Common Redpoll, Snow Bunting and Long-tailed Tit to Estonia in 1996-2001, according to ornithophenological data
Summary: Immigration of four common bird species – Bombycilla garrulus, Carduelis flammea, Plectrophenax nivalis, Aegithalos caudatus – is described according to the results of the ornithophenology project of the Estonian Ornithological Society in 1996-2001. In addition, records of the Snowy Owl (Nyctea scandiaca) and Hawk Owl (Surnia ulula) are listed. Unfortunately it is clear that many observations have not reached the database of the project.

Notes
Tuule, E. & Tuule, A.
On the nesting sites and neighbours of the Kestrel
Lepisk, A.
On the breeding of the Dipper in Taevaskoja
Sild, S.
A brood of seven nestlings in the Barn Swallow

EOS chronicle and news

Hirundo 1/2002

Mägi, E.
Tutkas Matsalu niitudel
Kokkuvõte: Põhjapoolse levikuga tutka (Philomachus pugnax) arvukus on Eestis mitmeid kordi tõusnud ja langenud, olenevalt parasjagu valitsevast kliimaperioodist. Läbi kogu teadaoleva ajaloo on Kasari luht ja Matsalu lahe ümbrus olnud meil selle liigi kõige arvukama esinemise kohaks. 19. sajandi lõpus oli tutkas Matsalu luhtadel ja rannaheinamaadel pesitsusajal väga massiline lind. Pärast seda hakkas liigi arvukus pisitasa langema, olles 1930. aastatel ilmses madalseisus. 1950. aastatel toimus arvukuse tõus, millele järgnes uuesti langus. Arvukuse katastroofiline vähenemine jääb viimasesse aastakümnesse. Tänaseks päevaks on Matsalu lahe ümbrusse pesitsema jäänud vaid mõni lind ning liigi arvukus Eestis on ilmselt veelgi väiksem kui viimastes arvukushinnangutes pakutud 100–200 paari. Põhjus ei saa olla ainult pesitsuskohtade puuduses, sest tutkaid pole pesitsema jäänud ka hooldatud niitudele. Niidetavate luhtade pindala on tugevalt kahanenud, samas on mehhaniseeritud heinategu (eelkõige kõrgemalt niitmine ja kaarutamine) oluliselt muutnud luhapinna kvaliteeti. Läbirändavate tutkaste arvukus on samuti tugevalt langenud.
PDF

Tuule, E., Tuule, A. & Elts, J.
Kiivitaja pesitsusaegsest arvukusest Saue seirealal aastatel 1963–2001
Kokkuvõte: Kiivitaja (Vanellus vanellus) arvukust hinnati 1963.–2001. a. umbes 100 km² suurusel Saue vaatlusalal Tallinna lähedal. Maastik vaatlusalal on mosaiikne ning avatud kultuurmaastiku osatähtsus on aastate jooksul suurenenud. Arvukuse hindamiseks kasutati joontakseerimist 50 m laiusel loendusribal. 39 aasta keskmine asustustihedus oli põldudel 22,1 p/km², heinamaadel 20,5 p/km², karjamaadel 11,0 p/km² ning puis- ja põõsasniitudel 1,5 p/km². Kiivitaja arvukus langes vaatlusperioodi jooksul eriti tugevalt põldudel, kuid ka teistes elupaikades oli arvukuse muutus negatiivne.
PDF

Nellis, R., Nellis, R. & Tammekänd, I.
Hiireviu, karvasjalg-viu, välja-loorkulli ja hallõgija talvisest arvukusest ja biotoobikasutusest Lääne-Eestis
Kokkuvõte: Saare- ja Pärnumaal loendati 2000/2001. aasta talvel talvituvaid avamaastikuga seotud röövtoidulisi linde, eesmärgiga määrata nende arvukus ja selgitada elupaigaeelistusi. Liikide arvukushinnangu saamiseks võrreldi lindude talvist asustustihedust erinevatel avabiotoopidel. Saadud asustustihedusi jt. aspekte arvestades talvitus Lääne-Eestis antud talvel hinnanguliselt 20–40 välja-loorkulli (Circus cyaneus), 700–1000 hiireviud (Buteo buteo), 40–60 karvasjalg-viud (B. lagopus) ja 400–700 hallõgijat (Lanius excubitor). Hiireviud eelistasid peatuda söötis põldudel, teiste biotoopide osas ei esinenud statistiliselt usaldusväärseid eelistusi.
PDF

Väli, Ü. & Laansalu, A.
Röövlindude arvukus, sigimisedukus ning saagi koostis Härjanurme vaatlusruudus Tartumaal 1992.–2001. a
Kokkuvõte: 1992.–2001. a. leiti Härjanurme vaatlusalal (100 km²) pesitsemas 13 liiki röövlinde (7 liiki haukalisi, 2 liiki pistrikulisi ja 4 liiki kakulisi), koguarvukusega 30–55 (keskmiselt 44) pesitsusterritooriumi. Arvukamad olid kultuurmaastiku suhtes tolerantsed liigid. Edukalt pesitses hiireviu hele vorm, mis on omane seni Eestis ebaselge staatusega lääne-hiireviule (Buteo b. buteo). Vaatlusperioodi jooksul lakkasid pesitsemast tuuletallaja ja kanakull. Hiireviu sigimisedukus kõikus aastati märkimisväärselt, kuid sarnanes kokkuvõttes Eesti keskmisega. Hiireviu saagi koostis osutus mitmekesisemaks kui kanakullil, kodukakul ja kõrvukrätsul.
PDF

Lõhmus, A.
Kullipesade kaugus metsaservast – kas pesakaardiandmestik on usaldatav?
Kokkuvõte: Töös kontrolliti hüpoteesi, et metsaservale lähemal asuvaid linnupesi leitakse suhteliselt sagedamini kui kaugemalt, ning pesakaartide abil kogutavad juhuandmed on seetõttu süstemaatilise veaga. Selleks võrreldi spetsiaalse pesapaigauuringu tulemusi ja EOÜ pesakaardiprojekti andmeid kanakulli (Accipiter gentilis), raudkulli (A. nisus) ja hiireviu (Buteo buteo) kohta. Mediaanitest ei näidanud ühelgi liigil andmestike vahel olulist erinevust; raudkullipesi kaldus pesakaardiandmete põhjal olema sügavamal metsas isegi suhteliselt sagedamini. Seega näivad pesakaardid andvat linnupesade keskmisele kaugusele metsaservast küllalt tõepäraseid hinnanguid, kuigi ei võimalda eristada serva tüüpe (nt. lagendikke teedest ja sihtidest).
PDF

Lühiteade
Leito, A.
Merikotkas ründas sookurge

EOÜ kroonika ja teated

Hirundo 1/2002

Mägi, E.
The Ruff on the meadows of Matsalu
Summary: Numbers of the Ruff (Philomachus pygnax) have decreased in whole Europe. In Estonia, the Ruff was a widely distributed breeding bird some decades ago, occupying areas islands, western and northwestern coast as well as alluvial meadows on bigger rivers. In the beginning of the 1990s the breeding number was estimated at about 2000 pairs, and the trend for 1971–90 was stable (Lilleleht & Leibak 1993). Ten years later the estimate was only 100–200 (Lõhmus 2001). Given that Kasari floodplain meadows and the surroundings of Matsalu Bay (Fig. 1) have continuously held the highest number of Ruffs in Estonia, this article (1) gives a historical overview about the status of the subpopulation, (2) describes its breeding habitats, and (3) reviews the history of grassland management and its possible impact on Ruff numbers in the area. Most of the data (incl. about 150 nest descriptions) comes from the systematic censuses of breeding birds since 1958. Earlier data have been collected by Eerik Kumari and some other researchers.
In the 1870s, the Ruff was among the most numerous non-passerines around the Matsalu Bay. In the 1930s, drainage of the Kasari Delta had started, and E. Kumari stated the Ruff as a common breeder (at least 85 pairs) on the Kasari meadow, eastern part of the coastal hay meadows of Matsalu Bay and on larger islands of the bay (Sits 1937, see Fig. 2). In the 1950s, the species had (again) spread widely on the meadows around Matsalu, Topi and Topu Bays, as well as on islands in the bay and in hay-islands in Moonsund. Its numbers reached 940 pairs (Table 1). After such a big increase, decrease started. First, the Ruff disappeared from juniper-rich coastal meadows, then – after grazing was stopped, and open water areas between reedbed and meadows were lost – also from traditional breeding sites in the inner part of Matsalu Bay. In Kasari floodplain meadows, the number of breeding Ruffs started to decrease since 1986–1987. In the last few years, no breeding Ruffs have been detected there but some pairs might still breed. A few pairs breed almost annually in the middle part of Matsalu Bay meadows. The total population estimate for 1997–2001 is 0–15 pairs in Matsalu, and the total Estonian population is obviously much smaller than the last estimate of 100–200 pairs. On migration, the Ruff is still numerous (although less numerous than in top periods) and approximately 12,000 specimens have been counted during migration peak in Kasari meadows, reedbed and on the coast.
In the 1930s, when Ruff numbers were low, they bred only in coastal hay-meadows and in the Kasari flood-plain meadows. Pastures were occupied during population increase; this also coincided with the period when many previously mowed areas were changed to pastures. Most nests have been found from wet meadows with short grass, particularly areas with small ditches. Usually, the nests were in small grass-tufts.
Obviously, there are many reasons for the disappearance of Ruffs. One reason could be global warming and northward shift of its distribution range. However, also habitat change is likely to have big impact. For example, Kasari meadow, from which Ruffs almost disappeared, has been continuously used as hay meadow. However, modern mechanised mowing has resulted in (1) the decrease of mowing area (to 2 500 ha); (2) higher grass – the lowest 15 cm remains now untouched; (3) dense stub-cover of willows (only upper part of is cut down). These changes alter the insect fauna, and old grass and scrub make foraging harder for short-billed birds (e.g. Lapwing and Ruff) and nestlings. From a distance, the meadow looks well managed but for birds, it could be like any other poorly mowed area.

Tuule, E., Tuule, A. & Elts, J.
Numbers and population dynamics of the Lapwing in the surroundings of Saue, 1963–2001
Summary: Breeding Lapwings (Vanellus vanellus) were counted in an approximately 100-km² area in the surroundings of Saue (northern Estonia, near Tallinn), 1963–2001. The landscape is mosaic and the share of open agricultural habitats has increased during the study years. Lapwings were counted in 50 m wide transects. The average annual density (pairs per 1 km²) for the 39 years was 22.1±14.6 (S.D.) pairs in fields, 20.5±19.7 (S.D.) pairs in meadows, 11.0±9.0 (S.D.) pairs in pastures, and 1.5±1.5 (S.D.) pairs in wooded and bushy meadows. Population trends were negative in all biotopes, but particularly strong decrease took place in fields (r= –0.71, p<0.001). Very sharp decline was detected between 1984 and 1985, when Lapwing density dropped 4.7 times in fields, 2.7 times in meadows, and approached zero in pastures and wooded meadows (declines 13 and 16 times, respectively). The most probable reason for this catastrophic decline was high mortality in wintering grounds.

Nellis, R., Nellis, R. & Tammekänd, I.
Numbers and habitat use of wintering Common and Rough-legged Buzzards, Hen Harriers, and Great Grey Shrikes in western Estonia
Summary: In winter 2000/2001, four species of wintering predatory birds were censused in the open landscapes of Saare and Pärnu counties, in order to estimate the size of wintering population in these areas and to explore habitat use of the species. The total numbers were mainly estimated from average population densities for different open biotopes. The mean density of the Common Buzzard (Buteo buteo) in the agricultural landscape of Saaremaa was 0.79±0.39 individuals per 100 ha, in Pärnu county 0.27 and in the other biotopes of Saaremaa 0.44±0.98 ind./100 ha. The average density of the Hen Harrier (Circus cyaneus) was 0.05 ind./100 ha in both counties; the density was 0.08–0.11 ind./100 ha in the Rough-legged Buzzard Buteo lagopus, and 0.32 ind./ha (only Saaremaa counted) in the Great Grey Shrike (Lanius excubitor)(Table 1). Considering the densities as well as potential biases and confusing factors, we estimated the wintering populations for the winter 2000/2001 in West-Estonia as follows: Hen Harrier 20–40 individuals, Common Buzzard 750–1000, Rough-legged Buzzard 40–60, and Great Grey Shrike 500–700 individuals. These numbers are considerably higher than the latest estimates for the whole Estonia, probably as a result of better methodological approach of the current study as well as the mild winter 2000/2001. Common Buzzards preferred to forage rather on set-aside fields (on average, 1.77 ind. per 100 ha) than arable fields (0.59) and wet meadows (0.58), while the Great Grey Shrike was most abundant in arable fields (0.59) and wet meadows (0.58). However, the differences between observed and expected (according to relative cover of habitat types) habitat distributions of these species were not statistically significant.

Väli, Ü. & Laansalu, A.
Numbers, reproductive success and diet of raptors and owls in Härjanurme, Tartu County, in 1992-2001
Summary: Breeding numbers, reproductive success and diet of raptors and owls were studied since 1992 in Härjanurme study area (100 sq. km.), east-central Estonia (58°20’N, 26°25’E). Mosaic agricultural landscape (57%) dominates in the plot; forests cover 22.5%, flood plains 12.5%, mires and water bodies both 3.5%. Breeding territories of raptors and owls were mapped according to their territorial behaviour, repeated observations, nests or fledglings. Reproductive success was estimated with standard methods (e.g. Lõhmus et al. 1997). General diet composition of Buteo buteo, Strix aluco and Asio otus was determined from pellets and prey remains, but insects and bird feathers were excluded from material (birds were initially classified only as non-passerines and passerines). For Accipiter gentilis we used equally bones and feathers. Diets were described by diet width DW = 1/Σpi2 and diet overlap O = Σpijpik / √ Σpij2 Σpik2, where pi is the share of prey species i in the diet, and j and k are raptor species.
Altogether, 13 species (7 Accipitriformes, 2 falcons and 4 owls) were found as breeders (Table 1). The total annual number of breeding territories was 30–55 (mean 44). Species of cultural landscape were most numerous, but also high numbers of Circus aeruginosus were characteristic. Accipiter gentilis and Falco tinnunculus disappeared as breeders during the study. A white morph individual of Buteo buteo bred in the area throughout the study period. Circus cyaneus, Pandion haliaeetus, Haliaeetus albicilla were recorded as vagrants, Buteo lagopus was seen in spring migration.
Reproductive success of five species is summarized in Table 2. In Buteo buteo, productivity (p<0.001) and number of fledglings per successful nest (p<0.001) varied annually but were generally similar to the average values in Estonia.
Out of four species studied, diet of Strix aluco contained the highest numbers of different prey species but diet width was greatest in Buteo buteo (Table 3). Diets of Buteo buteo and Asio otus overlapped by 70%, the diets of Buteo buteo and Strix aluco by 58%, but the diets of the two owl species by only 31%. Accipiter gentilis fed only upon birds (Table 4). Mean body mass of avian prey was different in Strix aluco (65 g), Buteo buteo (158 g) and Accipiter gentilis (375 g; p<0,0001).

Lõhmus, A.
Are estimates of distance to forest edge biased in the data of nest record schemes?
Summary: If birdwatchers tend to look for nests of forest-dwelling birds more often near forest edges than in forest interior, the occasional data in nest record schemes could give biased estimates about habitat use relative to forest edge. In this study, I compared distances to openings from the nests of three raptor species (Accipiter gentilis, A. nisus and Buteo buteo) according to the data of a systematic study in Tartumaa county (east-central Estonia) and the nest record scheme of the Estonian Ornithological Society. The definition of edge (incl. openings as well as forest rides and roads) and distance classes followed those of nest cards. Median tests did not show any significant differences between the two data sets; in A. nisus, the distance to edge tended to be even longer in the nest record data (p=0.12; Table 1). Hence, nest record schemes can give quite realistic estimates of distances to forest edges. A shortcoming of the Estonian card is its inability to distinguish between different edges (e.g. large openings are not separated from rides and narrow roads).

Notes
Leito, A. A white-tailed Eagle attacked a Common Crane

EOS chronicle and news

Supplementum 5/2002

Ene Viht & Tiit Randla

The Capercaillie. Status of the Estonian population and its survival prospects.

Abstract

The publication is based on the Estonian national management plan for the Capercaillie (Tetrao urogallus) in 2002-2011.

The Capercaillie is a species whose numbers are decreasing. Its conservation has an international importance. 1200-2000 pairs of Capercaillie breed in Estonia. In winter, the numbers could reach up to 3200-5300 birds (Lõhmus et. al 1998). For 1990-2000, the number of adult females in spring has been estimated at 1300 birds in Estonia. However, the acceptable minimum number could be 1000 and an optimum 1500 adult females. During last thirty years, 30% of the known leks have been abandoned. If this tendency continues, the Capercaillie will become extinct during the 21th century.

The analysis of threat factors shows that habitat loss and degradation have the most important effect. The second important threat is the high number of natural predators. Disturbance by humans and poaching have comparatively low importance.

The current Estonian legislation is not guaranteeing an effective protection of the species. Therefore, it is important to improve (concretise) the legislation. The protection rules for Capercaillie habitat should be included in legislative acts. As a part of the management plan, the sites of permanent occurrence, ten Specially Protected Areas (SPA-s; a part of the Natura 2000 network) and their protection rules have been proposed. Protection rules are based on habitat demands of the Capercaillie, and factors, which may negatively affect its numbers, have been attempted to avoid. The rules should be reported to landowners, and the implementation of the rules has to be ensured by a contract. The state should use force (to establish a reserve) if a land owner or holder does not agree with the terms of the contract. The conservation activities have to be coordinated and implemented by local environmental services. The leks and SPA-s should be fixed in the national register. The management plan will be updated in 2011. In 2005, the status of population will be re-examined.

According to the management plan, the most important activities in 2002-2005 are (1) implementation of the protection rules in private and state forests as well as in the SPA-s, which includes making contracts (in private lands) and sending conservation obligations (in private and state lands); (2) planning of the ten SPA-s; (3) improvement of legislation.

Supplementum 4/2001

Eesti lindude kaitsestaatus

Eesti Ornitoloogiaühing
Linnuliigid, kelle kaitse Eestis vajab korraldamist

Lõhmus, A.
Kaitsekorralduslikult oluliste linnuliikide ohustatus ja kaitstuse kriteeriumid Eestis
Kokkuvõte: Töö täpsustab linnuliikide kaitse eesmärke Eestis ja esitab kriteeriume nende täitmise hindamiseks. Esimene osa annab teoreetilise ülevaate linnupopulatsioonide elujõulisusest, teine analüüsib haudelinnustiku ning kolmas läbirändavate ja talvituvate linnuliikide kaitstust. Esitatakse kriteeriumid kaitsealade võrgustiku esinduslikkuse hindamiseks ja alade täiendavaks valikuks.

Lõhmus, A., Kalamees, A., Kuus, A., Kuresoo, A., Leito, A., Leivits, A., Luigujõe, L., Ojaste, I. & Volke, V.
Kaitsekorralduslikult olulised linnuliigid Eesti kaitsealadel ja tähtsatel linnualadel
Kokkuvõte: Analüüsiti 136 kaitsekorralduslikult olulise linnuliigi esindatust Eesti kaitsealadel ja rahvusvaheliselt tähtsatel linnualadel (IBA), et selgitada välja peamised puudused ja võimaldada kaitsealade paremat planeerimist. Selleks: 1) koondati alade kaupa liikide esinemist ja arvukust käsitlev algandmestik; 2) leiti liigiti koondnäitajad (esinemispaikade ja lindude üldarv, parimad alad) erinevate sesoonide kohta; 3) formuleeriti looduskaitselised järeldused liikide esindatuse kohta. Kokku käsitleti 134 kaitseala ja 53 IBA linnustikku. Kaitsekorralduslikult oluliste haudelindude keskmine esindatus Eesti praegustel kaitsealadel osutus rahuldavaks, kuid liigiti ebaühtlaseks. Läbirändajate ja talvitujate esindatus kaitsealadel on keskmiselt nõrk. IBAde lisamine praegustele kaitsealadele parandaks läbirändajate ja talvitujate kaitstust märgatavalt, ent pesitsejate kaitstust vähe (peamiselt veelindudel). Lünkade täitmiseks tuleks mh. selgitada 11 ebapiisavalt uuritud liigi seisundit ja levikut, inventeerida ebapiisavalt uuritud kaitsealasid ja potentsiaalseid IBAsid ning parandada mitmete puistulindude kaitstust. Liigiti on koondnäitajad, esindusalade nimestikud ja looduskaitselised järeldused esitatud üldosale järgnevas liigilises ülevaates.

Hirundo 2/2001

Kaja Peterson
Saateks

Elts, J.
Maismaa talilindude loendustest 1987/88-1998/99
Kokkuvõte: Kirjutises antakse ülevaade maismaa talilinnuloenduste korraldusest, raja pikkuse mõjust loendustulemustele ning talilindude arvukuse sesoonsetest ja pikaajalistest muutustest. Esimestel loendusaastatel laekus kuni 180 ankeeti, 1990-ndate keskpaigas alla 100, viimastel aastatel taas rohkem. Valdavat osa radadest jälgiti vaid ühel talvel; vähemalt viis aastat loendati 18% ning vähemalt 10 aastat 5% radadest. Tulemuste analüüs näitab, et Eestis on optimaalsed 8–12 km pikkused loendusrajad. Kohatud lindude arv km kohta oli kõrgeim prahipaikades, madalaim metsa- ja avamaastikus ning raiesmikel, noorendikes ja põõsastikes. Talve jooksul vähenes 48 liigist tugevalt 15% ja mõõdukalt 44% liikide esinemissagedus, stabiilsena püsis veerand ning mõõdukat tõusu näitas 17% liikidest. Aastatevaheline trend oli kümnest liigist seitsmel pigem langev, kusjuures põhjatihase ja haraka vähenemine oli oluline. Kõige enam tõusis leevikese arvukus, tulenevalt kahe viimase talve kõrgseisust.
PDF

Leito, A. & Ojaste, I.
Eesti sookurgede rändeteed: märgistamistulemuste esmane analüüs
Kokkuvõte: 1990.–2001. a. on Eestis värviliste jalarõngastega märgistatud 52 sookurge (Grus grus), neist 11-le on paigaldatud ka raadiosaatja ning neljale linnule satelliitsaatja. Kokku on saadud 169 taasleidu 26 linnu kohta 8 riigist, sealhulgas 76 taasleidu 20 linnu kohta väljaspool Eestit. Kõige rohkem on välismaiseid taasleide Saksamaalt, järgnevad Hispaania ja Ungari. Sügisrändelt on 40 taasleidu 16 linnu kohta, kevadrändelt 21 taasleidu 7 linnu kohta ning talveperioodilt 15 taasleidu 6 linnu kohta. Eestis pesitsevad sookured kasutavad nii lääne- kui ka idapoolset rändeteed, taasleidude suhtega 3:1. Ainsa talvitusalana on seni kindlaks tehtud Hispaania. Tulemused kinnitavad, et Eestis ja Soomes pesitsevate sookurgede rändeteed on sarnased ning primaarne rändesuund ja konkreetsed rändeteed ei ole kuigi jäigalt fikseeritud (suund jääb vahemikku ligikaudu 180°–225°). Lääne- ja idapoolset rändeteed koos nendevahelise alaga võib vaadelda ühise rändeväljana, mille piires lindude liikumisel olulisi populatsioonisiseseid takistusi ei ole. Eestis pesitsevad sookured moodustavad osa suuremast, suhteliselt homogeensest populatsioonist, mille pesitsusareaal hõlmab vähemalt Soome ja Eesti, tõenäoliselt aga liigi kogu Euroopa läänepoolse areaaliosa, idas kuni Ukraina, Valgevene ja Loode-Venemaani.
PDF

Tuule, E., Tuule, A. & Lõhmus, A.
Röövlindude arvukusest Saue ümbruses 1961-2000. a.
Kokkuvõte: 1961.–2000. a. loendati röövlinde 60 km² suurusel alal Harjumaal Saue ümbruses. Pesitsemas leiti 17 liiki (7 liiki haukalisi, 3 liiki pistrikulisi ja 7 liiki kakulisi). Röövlindude keskmine asustustihedus oli 48,2 pesitsusterritooriumi 100 km² kohta ning see püsis hoolimata maastiku muutumisest suhteliselt stabiilsena. Röövlinnustiku liigiline mitmekesisus langes aga käsitletud perioodil tugevasti. Olulised negatiivsed trendid ilmnesid kuuel liigil (kadusid väikepistrik ja sooräts; arvukus langes välja-loorkullil, tuuletallajal, lõopistrikul ja kassikakul), olulised positiivsed trendid kolmel liigil (soo-loorkull asus pesitsema, kanakulli ja händkaku arvukus tõusis). Läbirändajate, hulgu- ja eksikülalistena kohati 14 liiki röövlinde, kellest sagedasemad olid karvasjalg-viu, kaljukotkas ja rabapistrik; viis liiki esinesid ainult ühel korral.
PDF

Lõhmus, A. & Sellis, U.
Must-toonekure toitumispaigad Eestis
Kokkuvõte: 1990. aastatel tehtud juhuvaatluste põhjal toitusid must-toonekured (Ciconia nigra) Eestis peamiselt veekogudel (87,8% toitumispaikadest, n=82), eriti vooluveekogudel (63,4% paikadest). Linnud eelistasid metsaga varjatud toitumiskohti, mis asusid mõnikord teede või inimasustuse vahetus läheduses. Toitumiskohad jäid keskmiselt 3,6±0,8 km kaugusele teadaolevatest pesadest (n=12), kuid toitumislendude tegelik keskmine kaugus võib olla suuremgi. Toitumispaikade kvaliteedi halvenemine metsakuivenduse järelmõjuna näib olevat üks must-toonekure arvukuse languse põhjuseid Eestis.
PDF

Linnukaitseuudised
Kose, M.
Siniraa pesakastide projekt
PDF

EOÜ kroonika ja teated
PDF

Hirundo 2/2001

Elts, J.
Counts of winter land birds in Estonia, 1987/88–1998/98
Summary: The paper summarizes the methods and results of the winter land bird census in Estonia. The census is carried out on transects of unlimited width during three seasons (autumn count between 15 and 28 November, Christmas count between 25 December and 7 January, spring count between 15 and 28 February). In the first years of the project, up to 180 census reports were sent; the number dropped below 100 in the mid-1990s, but is currently increasing again. Most of the transects have been counted in only one winter; 18% of transects have been used in at least five, and 5% of transects in at least ten years. Data analysis indicates that the optimal transect length for Estonian conditions is 8–12 km (see Fig. 5). Numbers of detected birds have been highest in rubbish areas (16.2±6.5 ind. per km of transect, not corrected for visibility), and lowest (less than 1 ind. per. km) in forests, clearcuts, shrub areas and open landscapes. The numbers of 15% of species (out of 48 studied) declined strongly during the winter; in 44% the decline was moderate, in 25% the numbers were stable, and in 17% there was a moderate increase (Fig. 8). Long-term trend was decreasing in seven species out of ten studied (the most abundant species; Fig. 9). The declines were significant in Parus montanus and Pica pica. During the 12 years, the numbers of Pyrrhula pyrrhula increased most, due to the high abundance in the last two winters.

Leito, A. & Ojaste, I.
Migration routes of the Common Cranes breeding in Estonia: first results of colour-marking and radio- and satellite-tracking
Summary: Between 1990 and 2001, 52 Common Cranes (Grus grus) have been colour-ringed in seven Estonian counties. Additionally, radio-transmitters have been attached to eleven birds and satellite transmitters to four. There are altogether 169 recoveries of 26 individuals from eight countries, including 76 recoveries of 20 individuals outside Estonia. The largest numbers of foreign recoveries come from Germany (36 recoveries / 10 individuals), followed by Spain (24 / 6), Hungary (6 / 5), Sweden (3 / 3), France (2 / 2), Poland (3 / 1) and Kaliningrad region in Russia (1 / 1). Forty recoveries of 16 cranes have been made during autumn migration, 21 recoveries of 7 individuals during spring migration, and 15 recoveries of seven birds during winter (see Table 2).
The cranes, grown up in Estonia, use both the western and the eastern migration route (share of recoveries 3:1). So far, only Spain has been identified as wintering area. The marking results indicate that the Estonian and Finnish cranes use similar migration routes and directions, and that the primary migration direction and exact routes are not strictly (genetically) determined. The direction of primary migration of the Estonian and Finnish cranes is between ca. 180°–225°. The western and eastern migration routes as well as the area between them, may be treated as one migration range, where there are no significant movement barriers for birds of the same population. The Estonian (breeding) crane population is an open part of a larger, relatively homogeneous population, which breeding distribution covers at least Estonia and Finland, or (more probably) the whole western part of the range of the species in Europe, reaching Ukraine, Byelorussia and northwestern Russia in the east.

Tuule, E., Tuule, A. & Lõhmus, A.
Numbers of raptors and owls in the surroundings of Saue, 1961–2000
Summary: Since the late 1980s, the numbers of raptors and owls have been monitored in several study plots in Estonia, but earlier data are very scarce. This paper summarizes a 40-year (1961–2000) study in the surroundings of Saue, North Estonia (59°18’N, 24°34’E). The study area is dominated by forests and agricultural habitats, and encompasses 60 km². Its habitat composition has significantly changed during the study (Table 1), especially with respect to seminatural meadows (10.4% in 1961, 0.3% in 1996), wooded meadows (31.5% and 23.4%) and cultivated land (26.2% and 38.3%).
Breeding territories of raptors and owls were mapped according to their territorial behaviour, repeated observations, nests or fledglings. The amount of fieldwork has been generally sufficient (over 200 hours annually) but variable. Despite only a weak correlation (R²=0.09, p=0.06; Fig. 1) between the annual numbers of observation days and territories, the count results have been averaged by four-year periods to establish trends for individual species.
Altogether, 17 species (7 Accipitriformes, 3 falcons, 7 owls) were found as breeders. Their total density (on average 48.2 territories per 100 km²) did not change during the 40 years (R²=0.02, p=0.37; Fig. 2A). In contrast, both the number of breeding species and Pianka’s diversity index decreased significantly between 1961 and 2001 (rs= -0.56, p<0.05, and R²=0.31, p<0.001, respectively; Fig. 2B). Significant negative changes took place in six species (Falco columbarius and Asio flammeus disappeared; the numbers declined in Circus cyaneus, Falco tinnunculus, F. subbuteo and Bubo bubo), while positive changes occurred in only three (Circus pygargus settled to the area; the numbers of Accipiter gentilis and Strix uralensis increased; Table 2). The total numbers of vole-specialized raptors and owls fluctuated annually (peaks in 1965, 1977, 1983, 1991 and 1996) but with no significant periodicity (Fig. 3).
Additional 14 species (8 Accipitriformes, 3 falcons, 3 owls) were recorded only as passage migrants or vagrants. The most frequent non-breeders were Buteo lagopus, Aquila chrysa?tos and Falco peregrinus, while five species (Milvus milvus, Circus aeruginosus, Falco rusticolus, Surnia ulula and Strix nebulosa) have been observed just once. The total number of observations of passage migrants and vagrants has decreased during the study (in the 1960s 49, in the 1970s 49, in the 1980s 15, and in the 1990s 11 obs.).
The changes of habitat composition of the study area are generally typical to Estonia and the trends of several species in Saue match with those found or suggested in Estonia as a whole. The most remarkable exception is the stable or even increasing breeding population of Strix aluco, which has been mostly considered as declining. The difference may be caused by the preserved rural landscape mosaic in Saue; elsewhere the habitat has often become forested or urbanized. The data about general changes in the raptor and owl community have no clear parallels with the few previous reports or notes from Estonia.

Lõhmus, A. & Sellis, U.
Foraging habitats of the Black Stork in Estonia
Summary: According to casual observations in the 1990s, the main foraging habitats of the Black Stork (Ciconia nigra) in Estonia were waterbodies (87.8% of the total of 82 foraging sites), especially rivers, streams and ditches (63.4% of sites). The sites were often situated near roads and even farms, but were usually shaded by forest cover. The Storks foraged on average 3.6±0.8 km (range 0.7–5.9 km) from known nests, but this value is likely an underestimate. Lowered quality of foraging habitats due to forest drainage may be one of the reasons of the decrease of the species in Estonia.

Bird conservation news
Kose, M. Project ‘Nest boxes for European Roller’

EOS chronicle and news

Hirundo 1/2001

Aivar Leito
Saateks

Kose, M.
Suitsupääsuke – aasta lind 2000
Kokkuvõte: Suitsupääsuke (Hirundo rustica) valiti Eesti Ornitoloogiaühingu poolt 2000. aasta linnuks. Käesolevas artiklis antakse ülevaade aasta linnu kampaania käigust ning loendustega saadud vaatlustulemustest. Suitsupääsukese kevadist saabumist jälgiti 25 paigas ning esimest saabunud pääsukest vaadeldi 15. aprillil. Jätkati traditsioonilist “Kodukoha pääsukese” loendust, milles seekord osales kokku 206 vaatlejat kõikidest Eesti piirkondadest. Seire tulemusena selgus, et suitsupääsukese arvukus oli 2000. aastal loenduspaikades 15% kõrgem kui eelnenud aastal. Keskmine poegade arv pesakonnas oli 4,26, mis on madalam paljude aastate keskmisest (4,40). Pojad lennuvõimestusid keskmiselt 11. juulil, mis ei erine märgatavalt pikaajaliste vaatluste keskmisest (12. juuli). EOÜ liikmeskonnale saadetud ankeetküsitlusest selgusid vaatlejate hinnangud suitsupääsukese arvukuse muutuste ning nende põhjuste kohta.
PDF

Pehlak, H., Luigujõe, L. & Kuresoo, A.
Kesktalvised veelindude loendused Eesti rannavetes
Kokkuvõte: Eestis alustati kesktalvise veelindude loenduse korraldamist 1960. aastal ning praegu kuulub see riiklike seireprojektide hulka. Artikkel annab ülevaate projekti korraldusest ning koondab tulemused talvituvate veelindude liigilise koosseisu ja arvukuse kohta aastatest 1995-1999. Sel perioodil tehti 199 rannikumere-loendusalast 134 alal vaatlusi vähemalt ühel aastal; andmeid laekus enam kui sajalt inimeselt aastas. Loendustel kohati 35 liiki veelinde, neist 18 liiki talvitusid Eesti rannavetes kõigil aastatel ja veel viis liiki rohkem kui pooltel aastatel. Kuus liiki esinesid vaid ühel aastal. Arvukamate veelinnuliikide kohta esitatakse levikukaardid. Kõigi liikide levikuandmete ja Ramsari konventsiooni kriteeriumi 3© kooskasutamisel saadud hinnangute põhjal paiknevad Eestis kõige väärtuslikumad veelindude talvitusalad Saaremaa looderannikul ja Sõrve poolsaare läänerannikul, väärtuslikke alasid leidub ka Hiiumaa ja Eesti mandriosa põhjarannikuil. Suurem osa väärtuslikest talvitusaladest on hõlmatud kaitsealade või tähtsate linnualadega.
PDF

Lõhmus, A.
Toitumisbiotoobi valikust Loode-Tartumaa röövlindudel
Kokkuvõte: Loode-Tartumaal tehtud 1480 juhuvaatluse põhjal kirjeldatakse 16 röövlinnuliigi eelistusi toitumisbiotoobi valikul. Pisiimetajatest toituvate liikide peamisteks toitumisbiotoopideks olid kultuur-avamaastik ja luhad, teised liigid eelistasid pigem loodusmaastikku. Kokkuvõttes olid liigirikkaimateks ja enim kasutatavateks biotoopideks niidud ja lageluhad. Eelistatud biotoopides õnnestus röövlindude saagijaht palju sagedamini kui välditud biotoopides. Valivamad liigid olid haruldasemad ja võivad seetõttu olla maastike muutumise tagajärjel rohkem ohustatud. Seesugust mõju 20. sajandil ei õnnestunud aga näidata, tõenäoliselt teiste tegurite domineerimise tõttu.
PDF

Väli, Ü.
Hiiumaa karjäärid veelindude elupaigana
Kokkuvõte: Kuues Lõuna-Hiiumaa kruusakarjääris registreeriti 19 liiki veelinde. Suurima arvu liikidega olid esindatud kurvitsalised, järgnesid hanelised, kurelised ja pütilised. Pesitsemas leiti ka mererannikule omaseid linde. Statistiliselt usaldusväärseid seoseid karjääride omaduste ning linnustiku liigilise koosseisu ja arvukuse vahel ei selgunud, kuid linnustiku mitmekesisust mõjutas karjääri liigendatus.
PDF

Edula, E.
Värvuliste suhtelisest arvukusest Viljandi ümbruses aastatel 1996-2000
Kokkuvõte: Viljandi ümbruses on lindude pesi otsitud aktiivselt alates 1956. aastast ning leidude arvu kasutatud ka arvukuse muutuste hindamiseks 1956.–1995. a. (Edula 1998). Järgnevas lühikokkuvõttes esitatakse andmed 38 värvuliseliigi leitud pesade arvu kohta möödunud viiel aastal ja võrreldakse neid varasemate tulemustega. Põhiline vaatlusala Viljandist läänes ja lõunas on jäänud endiseks (täpsemalt vt. Edula 1998).
1996.–2000. a. pesaleidude koguarv ja keskmine arv aastas ning nende võrdlus varasemate andmetega on näidatud tabelis 1. Suhteliselt väga vähe leiti viimasel viiel aastal metskiuru ja kadakatäksi pesi; madalseis püsis salu-, põhja- ja tutt-tihase ning kuldnoka ja kanepilinnu pesaleidude arvus. Pikaajaline pesaleidude vähenemine jätkus mets-lehelinnu puhul ning mõningane langustrend näib olevat tabanud harakaid. Suhteliselt palju leiti võsaraadi, aed-põõsalinnu ja linavästriku pesi. Viimati ulatus linavästrikul aastane pesade arv sama kõrgele 1970. aastate algul. Punarinna ja eriti märgatavalt musträsta arvukuse tõus jätkus.
PDF

Lühiteated
Lõhmus, A.
Kui täpsed on metsakulliliste asustustiheduse hinnangud?
Nellis, R., Nellis,R. & Nellis,V.
Hilised sookured Saaremaal
Tammekänd, I.
Rootsiitsitaja talvitumisest Pärnus
PDF

EOÜ kroonika ja teated
PDF

Hirundo 1/2001

Kose, M.
The Barn Swallow – Bird of the Year 2000
Summary: In 2000, the Barn Swallow (Hirundo rustica) was the Bird of the Year in Estonia. In this paper, the results of the campaign and relevant monitoring projects are presented. The spring arrival of the species was recorded in 25 sites; the first individual was recorded on 15 April. In the monitoring project “Swallows of Home Neighbourhood” (started in 1993) 206 observers all over Estonia participated in 2000. The results of the monitoring project showed a 15% increase in 2000 compared to 1999. In general, the numbers are fluctuating with no significant trend (Fig. 1). The average brood size (4.26) was lower than the long-term average (4.40). Young Barn Swallows fledged on average on 11 July, which is almost the same as in the long term (12 July). According to special questionnaires, the trends in the two latest decades and the importance of different limiting factors are analysed (Figs. 3-4).

Pehlak, H., Luigujõe, L. & Kuresoo, A.
Midwinter waterfowl census in the coastal waters of Estonia, 1994-1999
Summary: In Estonia, midwinter waterfowl censuses were introduced in 1960; now the project is included in the State Environmental Monitoring Scheme. The paper gives an overview about the methods and summarizes the results about species composition, distribution and numbers of wintering waterfowl in the coastal waters of Estonia in 1994-1999. Out of a total of 199 census sites, 134 were surveyed in at least one winter; and more than one hundred people sent their observations annually. Altogether, 35 waterbird species were observed, among which 18 species were recorded every year and five additional species in more than three years (Table 2). Six species occurred in only one winter. Distribution of the most common wintering species is presented on maps (Figs. 4-12).
The importance of each site for wintering waterfowl was assessed as a sum of median numbers of every species on the site divided by their Ramsar criterion 3c value (the threshold numbers of at least 1% of the biogeographical population of the species). According to this, the most important coastal wintering sites are situated on the northwestern coast of Saaremaa Island and the western coast of the Sõrve Peninsula. Valuable sites can also be found on the coasts of Hiiumaa Island as well as the northern coast of mainland Estonia (Fig. 13). Most of the important wintering sites are covered by protected areas or IBAs (Table 3).

Lõhmus, A.
Selection of foraging habitats by birds of prey in north-western Tartumaa
Summary: Only scarce data exist about the foraging habitats of raptors and owls in Estonia. In this paper, the results of regular field observations in 1993-2000 (for the rarest species also from 1991-92) are presented about habitat use and interspecific differences, habitat selection (as revealed from comparisons with available habitat distribution) and relative selectivity of different species. The study area (900 km²) was situated near Tartu, east-central Estonia. Habitat availability was determined by describing 1800 random plots in the field in 1997-2000. Habitat use was measured as the number of observations, defining an observation as one individual in a habitat type at one encounter. The activity of birds was classified as confirmed or probable foraging (bird attacking or following prey, hovering or perching) and possible foraging (flying). Among the total of 1480 observations, five species out of 21 were represented with less than five observations and were omitted from analyses. Habitat selection was measured with the selection coefficient: SKi=log10 (pi / Pi +1), where i is habitat type, p its relative frequency among foraging observations, and P is the proportion of the habitat type in the study area (Gorman & Reynolds 1993). The general selectivity of a species was measured in cluster analysis as the euclidean distance (UPGMA algorithm) between the habitat composition of the study area and of the foraging observations of that species.
Habitat use of the 16 species is presented in Appendix. Pernis apivorus was among the species most often foraging in forest. It avoided cereal crops and other cultivated or man-made habitats. Haliaeetus albicilla used most often (and also preferred) waterbodies as well as flood-plain meadows. Circus cyaneus and C. pygargus preferred cereal fields (both in use and temporarily set-aside) and meadows; the latter species also flood-plain meadows. Circus aeruginosus preferred also open flood-plain meadows, other meadows and cereal fields. The main foraging habitat for Accipiter gentilis and A. nisus was forest; in winter, the latter species was the only raptor regularly hunting in settlements. Buteo buteo characteristically preferred forest openings (forest rides and roads as well as clear-cut areas), but extensively used also meadows and cereal fields. Both Aquila pomarina and A. clanga selected for open flood-plain meadows and other meadows; the first species also for set-aside cereal fields. Mires were the most important foraging habitat for Aquila chrysaetos, and cereal fields for Falco tinnunculus and migrating Buteo lagopus. Falco subbuteo made its foraging flights mostly over forests and flood-plain meadows, while Pandion haliaetus hunted only at waterbodies (incl. over flooded areas). According to visual observations, Strix uralensis mostly hunted from perches (95% of obs.), preferring meadows, forest rides and roads as well as clear-cut areas. The species occurred often near houses, but rarely hunted on flood-plain meadows or mires.
Interspecific differences in habitat use are presented on Fig. 1. According to confirmed or probable foraging cases, the cluster of species feeding mostly upon small mammals was distinct. These species used mostly open agricultural landscape and flood-plain meadows for hunting, whereas other species avoided e. g. cultivated meadows and cereal fields. Seasonal differences in foraging habitat use were small at least in the first species group, with cereal fields having slightly more important role in early spring and autumn than during the summer (contrarily to natural habitats; Fig. 4). This pattern could be explained by changing accessibility of prey due to snow or vegetation.
Foraging habitat use was most similar in the following species-pairs: 1) Accipiter gentilis and Pernis apivorus (mostly forest-dwelling, avoiding cereal fields); 2) the two spotted eagle species (foraging mainly on flood-plains and other meadows); 3) Circus cyaneus and C. pygargus (mostly using meadows, fields, bushy flood-plains and mires with trees); 4) Falco tinnunculus and Buteo lagopus (using mainly cereal fields). As the first species have very different diet composition and the latter are rare, the two spotted eagles and the two harrier species can be considered as potentially competing for hunting sites in the study area.
In preferred habitats the hunting of raptors was more successful (p=0.003). This reveals to the sensitivity of birds of prey to landscape changes, especial-ly in rare species, which were found to be more selective (Fig. 2). However, the population dynamics of the studied raptor community during the 20th century did not correspond to the trends expected by changes in the coverage of different habitat types. This can be due to confounding effects of other factors (e. g. persecution, pesticides, and availability of nest sites).

Väli, Ü.
Quarries as waterfowl habitat in Hiiumaa
Summary: In 1996-1999 the species composition and numbers of waterfowl were studied in six small gravel quarries with permanent water bodies in southern Hiiumaa. 19 species were registered (including seven confirmed breeders, eight probable breeders and four possible breeders; table 2). Charadriiformes were represented with 9 species, followed by Anseriformes (7), Gruiformes (2) and Podicipediformes (1). Several coastal birds were also recorded to breed in quarries. Closely situated quarries formed one habitat unit for Podiceps auritus and Larus canus. I found no statistically significant relation between quarry characteristics and bird numbers. However, the more diverse bird communities occurred in quarries with more irregular shape (p=0.027).

Edula, E.
Relative numbers of passerines in the surroundings of Viljandi, 1996-2000
Summary: In the surroundings of Viljandi, relative numbers of 38 passerine species were assessed by the number of found nests during 1996–2000, comparing the results with those from 1956–1995 (Edula 1998). In the last five years, the numbers of discovered Tree Pipit and Whinchat nests dropped strikingly. There were no signs of recovery in the Marsh Tit, Willow Tit and Crested Tit as well as the Starling and Linnet populations. Wood Warblers still followed their long-term downhill. Comparatively many Dunnock, Garden Warbler and Pied Wagtail nests were found; and Blackbird and Robin populations still continued to increase.

Notes
Lõhmus, A.
How accurate are the density estimates fo forest-dwelling raptors?
Nellis, R., Nellis,R. & Nellis,V.
Common Cranes wintering in Saaremaa
Tammekänd, I.
Wintering Reed Buntings in Pärnu

EOS chronicle and news

Supplementum 4/2001

Conservation status of Estonian birds

Estonian Ornithological Society
Bird species of conservation concern in Estonia

Lõhmus, A.
Conservation status and conservation goals in Estonian birds of conservation concern
Abstract:The study specifies goals for bird conservation in Estonia and develops criteria for assessing the implementation of the goals. First, a theoretical overview about the viability of bird populations is given. The conservation status as well as the criteria for assessing and developing the network of protected areas are then analysed separately for (1) breeding birds, and (2) migrants and wintering species.

Lõhmus, A., Kalamees, A., Kuus, A., Kuresoo, A., Leito, A., Leivits, A., Luigujõe, L., Ojaste, I. & Volke, V.
Bird species of conservation concern in the Estonian protected areas and Important Bird Areas
Abstract: The occurrence of 136 bird species of conservation concern in the protected areas and IBAs of Estonia was analysed to find out major gaps and to improve reserve planning. For each species, the work included (1) concentrating data on the species’ occurrence and numbers by sites; (2) presenting summary statistics (numbers of occurrence sites and pairs or individuals, the best sites) for different seasons; (3) formulating conclusions about the coverage of the population by protected areas and IBAs. Altogether 134 protected areas and 53 IBAs were analysed. The mean coverage of breeding birds by protected areas was satisfactory, but differed between species. The mean coverage of staging migrants and winterers was poor. If IBAs are added to protected areas, the situation will improve a lot for migrants and winterers, but only slightly for breeders (mostly waterfowl). For filling the gaps in coverage, there is need to explore the status and distribution of 11 data deficient species, carry out bird inventories in poorly studied protected areas and potential IBAs, and to improve the coverage of forest birds. The general overview is followed by species accounts, which include summary statistics, lists of best sites, conclusions about the coverage of populations and indications of gaps.

Supplementum 3/2000

Ülo Väli & Asko Lõhmus
Suur-konnakotkas ja tema kaitse Eestis

Kokkuvõte

Väljaande aluseks on suur-konnakotka (Aquila clanga Pall.) kaitsekorralduskava aastateks 2000-2004. Antakse ülevaade suur-konnakotka seisundist ja bioloogiast Eestis ning mujal maailmas, liiki ohustavatest teguritest ja kaitseks vajalikest tegevustest.

Suur-konnakotkas on hävimisohus olev liik, keda maailmas elab umbes 3000 paari. Eestis pesitseb 20-30 paari, mis on Euroopa mastaabis olulise suurusega populatsioon. Pesad asuvad meil vanades soistes lehtmetsades, sageli veekogude lähedal. Peamiseks jahialaks on viimastel aastatel olnud niidud. Saakloomadest moodustasid pisiimetajad arvuliselt 74%. Sigivus oli hea – 0,60 poega pesitsusterritooriumi kohta aastas.

Tähtsaimaks arvukust ja levikut piiravaks teguriks Eestis, nagu ka mujal Euroopas, on elupaikade hävimine ja pesitsusaegne häirimine. Töös antakse nõuded suur-konnakotka pesapaikade kaitseks.

Kaitse korraldamiseks määrati lähiaastateks 21 tegevust. Näiteks liigi praegune kaitsestaatus Eestis ei ole kooskõlas kaitse rangusega rahvusvahelisel tasandil ja suur-konnakotkas tuleb viia II kaitsekategooriast üle I kaitsekategooriasse. Elupaikade kaitsel on primaarsed kaitsekohustuse teatiste väljastamine, looduskaitsealade moodustamine pesapaikade kaitseks ning vanade soometsade kaitse. Tõhus peab olema järelevalve pesapaikade kaitse üle ning püsielupaikade arvestuse pidamine. Informatsiooni liigi seisundi kohta on vähe ja suur osa pesapaikadest on teadmata, seetõttu tuleb otsida seniteadmata pesapaiku ning jälgida arvukust ja sigimisedukust. Tutvustamiseks on esmatähtis koostada konnakotkaid ja nende kaitset tutvustav voldik.

Hirundo 2/2000

Peep Veedla
Saateks

Lõhmus, A., Elts, J., Evestus, T., Kinks, R., Kulpsoo, L., Leivits, A., Nellis, R. & Väli, Ü.
Rähnide arvukusest Eestis
Kokkuvõte: Töös esitatakse Eesti esimese ulatusliku rähniloenduse tulemused, käsitletakse rähnide arvukuse seost metsade majandatusega ning vaadatakse kriitiliselt üle varasemad arvukushinnagud. Rähne kaardistati kümnel alal, kogupindalaga 838 km² (sh. 449 km² metsamaad). Täheldati kõiki seitset Eestis pesitsevat liiki. Loodusmetsad olid liigirikkamad ja seal leidus arvukamalt spetsialiseerunud liike kui majandatud metsades või mosaiikmaastikul. Laia ökoamplituudiga suur-kirjurähn (Dendrocopos major) ja musträhn (Dryocopus martius) olid arvukamad mosaiikmaastikul. Roherähn (Picus viridis) esines arvukalt ainult Saaremaal, mujalt Eestist saadi andmeid tema arvukuse languse kohta. Valgeselg-kirjurähni (Dendrocopos leucotos) levik oli selgelt seotud inimmõju tugevusega metsa-aladel ning ilmselt on ka selle liigi arvukus oluliselt langemas.
PDF

Lõhmus, A.
Kirjurähniaasta 1999
Kokkuvõte: Kirjurähn valiti Eesti Ornitoloogiaühingu poolt 1999. aasta linnuks. Artiklis tutvustatakse 105 ankeetvastuse põhjal kirjurähnide tuntust, levikut ning arvukust ja selle muutusi. Rähnide tuntus järgis nende arvukust. Tavalist suur-kirjurähni ei kohatud vaid kolmes vaatluspaigas, väike-kirjurähn oli sage üle Eesti, kuid valgeselg-kirjurähn märksa haruldasem, eriti läänesaartel, Loode- ja Põhja-Eestis. Kahe viimase liigi arvukus on viimasel aastakümnel langenud. Esitatakse ka uusi andmeid tamme-kirjurähni esinemisest Eestis.
PDF

Elts, J.
Rähnide pesitsusbioloogiast Eestis pesakaartide andmeil
Kokkuvõte: Artiklis käsitletakse 312 pesakaardi põhjal rähnide pesapaiku, kurna ja pesakonna suurust ning pesitsusfenoloogiat. Enim andmeid on suur-kirjurähni kohta, teiste liikide kohta on andmeid vähe või (roherähni puhul) puuduvad need täiesti. Edaspidi tuleks leitud rähnipesi külastada rohkem kordi ja määrata senisest tõhusamalt pesitsustulemusi.
PDF

Kinks, R.
Rähnide elupaigakasutusest juhuvaatluste põhjal
Kokkuvõte: Rähnide elupaigakasutuse uurimiseks 1999. aastal korraldatud küsitlusele vastas 83 vaatlejat või vaatlejate rühma kokku 1977 vaatlusega. Metsadega enim seotud (üle 70% vaatlustest metsas) liikideks osutusid kolmvarvas-rähn, musträhn ja valgeselg-kirjurähn. Nii need liigid kui roherähn toitusid sagedamini surnud kui elusatel puudel, kusjuures valgeselg-kirjurähn toitus surnud puudel oluliselt sagedamini talvel kui suvel. Kolmvarvas-rähn, kes kirjanduse andmeil on okasmetsade liik, toitus üllatavalt sageli lehtpuudel (41% toitumisvaatlustest). Väike-kirjurähni kohati suhteliselt sageli väljaspool metsi ning ta toitus aasta läbi eelkõige elusatel puudel. Looduskaitse seisukohalt tuleks edaspidi rohkem tähelepanu pöörata liikidele, kes sõltuvad surnud puude olemasolust ning on seeläbi metsamajanduse poolt ohustatud.
PDF

Kinks, R & Eltermaa, J.
Tamme-kirjurähnid Räpinas
Kokkuvõte: Räpina mõisa pargis vaadeldi ja rõngastati 2000. a. algul kolm tamme-kirjurähni ning jälgiti esimest korda Eestis selle liigi pesitsemist. Pesa asetses 5,6 meetri kõrgusel elusas tammes. Pesaõõnsuse rajamine algas hiljemalt 18. aprillil. Kurn muneti mai esimesel nädalal ning pojad koorusid 18. või 19. mail. Poegadele viidi toitu keskmiselt 12-minutilise (1-49) vahega. Nii pesaehitusel, haudumisel kui ka poegade toitmisel osalesid mõlemad vanalinnud. Pesitsus ebaõnnestus – 06.06.2000 leiti pesast kaks surnud poega.
PDF

Lõhmus, A., Elts, J., Evestus, T., Kinks, R., Nellis, R. & Väli, Ü.
Kuidas loendada rähne?
Kokkuvõte: Looduskaitseliselt olulistest linnurühmadest on rähnid Eestis üks halvemini uurituid. Käesolev artikkel annab ülevaate rähnide loendamise metoodikast ning esitab praktilise juhise Eestis kasutamiseks. Soovitav on rähne uurida kaardistusmeetodil 10*10 km suuruses ruudus, kus ajavahemikul märtsi teisest poolest mai keskpaigani viiakse läbi peibutamine salvestatud trummeldamisega. Meie kasutatud valgeselg-kirjurähni trummeldusele reageerisid ligilähedaselt sama hästi kõik rähniliigid. Lisaks peibutamisele on soovitav kasutada pesade otsimist ja pesitsusterritooriumidele viitavaid juhuvaatlusi. Artiklis käsitletakse ka tegutsemisjälgede kasutatavust ning probleeme vaatluste tõlgendamisel ja rähnide määramisel.
PDF

Lühiteated
Koppel, A.
Suur-kirjurähni toitumisest musta männi puistus
Põldsam, H.
Suur-kirjurähn lõhkus põldvarblase pesa
Põldsam, H.
Linnud soolakus
PDF

EOÜ kroonika
PDF

Hirundo 2/2000

Special issue on woodpeckers

Lõhmus, A., Elts, J., Evestus, T., Kinks, R., Kulpsoo, L., Leivits, A., Nellis, R. & Väli, Ü.
Numbers of breeding woodpeckers in Estonia
Summary: In 1999, the first large-scale mapping of breeding woodpeckers was carried out in Estonia. The numbers of breeding territories were studied in ten plots covering a total of 838 km² (incl. 449 km² of forested land).
All seven species that breed in Estonia were found. The areas of natural forests had almost all (6-7) of them, while mosaics of forests and agricultural areas had only 3-5 species (Table 3). In contrast, the highest total densities (over 200 territories per 100 km² of forest land) were found in forest-field mosaics. This was due to the pronounced dominance of Great Spotted Woodpecker (over 80% of all woodpeckers) there. However, the highest local density was found in the riverine forests of Alam-Pedja nature reserve (altogether 22 territories in fifteen stands with a total area of 1.1 km²).
The total densities of specialised species (i.e. excluding Great Spotted and Black Woodpecker) were highest in natural forest areas (52-63 territories per 100 km² of forest land) and much lower in managed forests (15-34) and forest-field mosaics (23-36). First of all, the difference between natural and man-influenced landscape were distinct in the White-backed Woodpecker (18-30 territories per 100 km² of forest land in natural and 3-9 in managed forest complexes, none in forest-field mosaics).
In general, the study confirmed the latest population estimates (Lõhmus et al. 1998) for the Grey-headed, Black, Lesser Spotted and Great Spotted Woodpeckers. The numbers of Green Woodpecker, which was abundant only on Saaremaa island, seem to be previously overestimated (less than 200 pairs, not 200-300) and those of the Three-toed Woodpecker underestimated (over 1000 pairs, not 500-1200).
During the last 50 years (excluding the second half of the 1990s) the numbers of six forest-dwelling woodpeckers have increased, apparently due to the twofold increase in forest area. At the same time the numbers of Green Woodpecker (and in ecologically similar Wryneck) have sharply decreased, which can result from the loss of seminatural habitats, their main foraging ground. In the nearest future, however, the recent intensification of Estonian forestry is likely to have a significant negative impact on the most sensitive forest species as well (e. g. White-backed Woodpecker). Forest reserve network, which according to Estonian Forest Policy should cover four per cent of forests, is not large and representative enough to avoid these declines.

Lõhmus, A.
Bird of the Year 1999: woodpeckers
Summary: Spotted woodpeckers (Dendrocopos spp.) were the Birds of the Year in Estonia in 1999. This paper summarizes 105 answers to a questionnaire, regarding how widely different species were known, their distribution, numbers and trends. Almost all people knew Great Spotted Woodpecker, which did not breed in only three studied localities. Rare species were much less known by people. The distribution of the Lesser Spotted Woodpecker was more even than that of the White-backed Woodpecker, which was particularly rare in the western archi-pelago, northern and north-western part of mainland Estonia (Fig. 2). Numbers of both latter species have declined in the last decade, in contrast to the stability or increase in the Great Spotted Woodpecker. The Middle Spotted Woodpecker was observed in at least three localities, and finally, in spring 2000, the first breeding of the species in Estonia was confirmed (see Kinks & Eltermaa, this volume).

Elts, J.
Breeding biology of Estonian woodpeckers
Summary: The paper summarizes data on nest sites, clutch and brood size and breeding phenology of seven Estonian woodpeckers. 312 nest record cards of the EOS database have been analysed, the majority (72%) of which represent the records about Great Spotted Woodpecker. From all other species only small numbers of cards are available, and not a single one about Green Woodpecker nests. In the future, observation quality should be improved, one one hand by recording clutch and brood sizes more often, and on the other hand by visiting nests more than just once.

Kinks, R.
Habitat use of woodpeckers in Estonia
Summary: Casual observations (mostly about foraging) of all eight breeding woodpeckers were gathered with a special questionnaire in 1999 and 2000 to explore the habitat use of woodpeckers in Estonia. Altogether 1977 observations from all counties were got, out of which 52% concern foraging, 18% calling, 19% drumming and 11% other activities of woodpeckers.
The foraging sites of Three-toed, Black and White-backed Woodpecker were almost entirely in forests. The relative frequency of managed forests was the highest in the Black Woodpecker and lowest in the White-backed Woodpecker. Majority of the foraging sites of Middle Spotted, Grey-headed and Lesser Spotted Woodpeckers were situated in parks, gardens and other habitats of sparse tree cover. Although Green and Great Spotted Woodpeckers foraged most frequently in forests, they were often observed in parks, gardens and other habitats as well. The species most frequently encountered on ground and at feeders were the Grey-headed and the Green Woodpecker.
The Great Spotted, Black and Three-toed Woodpecker foraged more often in coniferous than in deciduous stands, while the Middle Spotted and White-backed Woodpecker mostly foraged in deciduous stands. The Black and Three-toed Woodpecker also foraged most frequently on coniferous trees, contrarily to Grey-headed, Middle Spotted and White-backed Woodpecker that used deciduous trees most often. Dead wood as foraging substratum was most often used by the Black and White-backed Woodpeckers.
Differences between winter and summer foraging sites were most pronounced in the White-backed and Three-toed Woodpeckers. In winter, the White-backed Woodpecker foraged more often on dead wood, while the Three-toed and Great Spotted Woodpecker used more deciduous trees in that season.

Kinks, R & Eltermaa, J.
Middle Spotted Woodpeckers in Räpina
Summary: In 2000, three Middle Spotted Woodpeckers were caught and ringed in Räpina park (SE-Estonia) and the first breeding case of the species in Estonia was confirmed. The nest was situated in living oak at 5.6 m in height. Nest-building started on 18 April, eggs were laid on the first week of May, nestlings hatched on 18 or 19 May. Both adults participated in nest-building, incubating and feeding of young. Food was brought to young on average after every 12 (1-49) minutes. The brood failed – two dead nestlings were found in the nest on 6 June.

Lõhmus, A., Elts, J., Evestus, T., Kinks, R., Nellis, R. & Väli, Ü.
Techniques for woodpecker census
Summary: Among birds of conservation concern, woodpeckers have been one of the least studied groups in Estonia. The paper gives an overview of woodpecker census techniques (based on literature and authors’ experience) and develops recommendations for Estonia. Using tape records of drumming, playback census of territories should be carried out in 10*10 km squares between mid-March and mid-May. In our pilot study all species responded almost equally well to the drumming of male White-backed Woodpecker (Fig. 3). Additionally, it is recommended to search for nests and to use occasional observations that could indicate territories. The paper briefly reviews the possibilities to use foraging tracks, and some problems with data interpretation and species identification.

Notes
Koppel, A.
Food of the Great Spotted Woodpecker in a Pinus nigra stand
Põldsam, H.
Great Spotted Woodpecker destroying a nest of Tree Sparrow
Põldsam, H.
Birds at salt feeders

EOS chronicle

Hirundo 1/2000

Tiit Randla
Saateks

Kuresoo, A. & Ader, A.
Haudelindude punktloendus Eestis aastail 1983-1998
Kokkuvõte: Eesti haudelindude punktloenduse eesmärgiks on lindude pesitsusaegse arvukuse muutuste pikaajaline jälgimine, selgitamaks lindude elupaikades ja ka laiemalt keskkonnas toimuvaid muutusi. Projekti eeliseks on see, et korraga on vaatluse all ligi poolsada liiki. Loendusi on teinud üle seitsmekümne vaatleja ja käigus on olnud üle saja loendusraja. Loendusradade keskmine “eluiga” on olnud veidi üle seitsme aasta, kusjuures 26 rada on olnud kasutusel vähemalt kümme aastat. Eestis tavalistest haudelindudest on aastail 1983-1998 jõudsalt (>50%) kasvanud kaelustuvi, suur-kirjurähni, käbliku, punarinna, musträsta, pasknääri, ronga, pruunselg-põõsalinnu ja karmiinleevikese arvukus. Tugevalt (>50%) on kahanenud peoleo ja tikutaja arvukus, vähemaks on jäänud ka pesitsevaid põhjatihaseid, metskiure, käosulaseid, mets-ja väike-lehelinde.
PDF

Sellis, U.
Kas must-toonekurg jääb elustama Eesti maastikku?
Kokkuvõte: Eestis, oma areaali loodepiiril, on must-toonekure (Ciconia nigra) arvukus 20 aastaga langenud 2-2,5 korda. Must-toonekurega seotud probleemide tutvustamiseks ja andmete koondamiseks valiti see liik EOÜ 1998. aasta linnuks. Artiklis esitatakse arvukuse täpsustatud hinnang, levikukaart, aasta linnu projekti kokkuvõte ja sigimisedukuse analüüs 1991.-1999. aasta andmete põhjal. Must-toonekure praegune arvukus on Eestis 100-120 paari. Kahanevale populatsioonile iseloomulikult on sigimisedukus aastati kõikuv, üldiselt vähenenud ja madal (keskmine produktiivsus 1,09 poega paari kohta aastas). Arvukuse kahanemise põhjused asuvadki tõenäoliselt pesitsusaladel. Et lähiriikides on sigimisedukus sarnane, siis Eesti populatsioonile mujalt täiendust loota ei ole.
PDF

Lõhmus, A.
Millal ja kuidas händkakud häälitsevad?
Kokkuvõte: Händkaku (Strix uralensis) häälitsemisaktiivsust ja repertuaari uuriti Laeva ümbruses põhiliselt 1991.-1994. a. Häälitsemisaktiivsus oli kõrgeim märtsist mai keskpaigani. Kirjanduses mainitud sügisest aktiivsusperioodi Laevas ei leitud, mis võis tulla territooriumikäitumise lükkumisest kevadesse. Tuul, sademed ja tõenäoliselt ka tihe pilvisus vähendasid aktiivsust oluliselt. Häälitsemine algas kevadel 19 ± 10 minutit pärast päikeseloojangut, talvel aga suhteliselt hiljem. Eri sugupoolte repertuaar erines märkimisväärselt, ega muutunud sesoonselt, kuid isaslinnud häälitsesid aktiivsemalt kui emaslinnud. Töö tulemuste põhjal esitatakse soovitused kakuloenduste läbiviimiseks – marsruutide tiheduse, loenduse ajastamise ja sobiva ilmastiku kohta. Ilmselt tuleb usaldatava loendustulemuse saamiseks lisaks kuulamiskäikudele otsida ka pesi ja kasutada peibutamismeetodit.
PDF

Edula, E.
Kanepilinnu pesitsemisest Viljandi ümbruses
Kokkuvõte: Artiklis esitatakse aastatel 1959-1998 kogutud andmed kanepilinnu (Carduelis cannabina) saabumise, pesaehituse ja sigimisedukuse kohta Viljandi ümbruses. Kanepilinnud saabusid keskmiselt 4.-5. aprillil. 40% pesitsustest alustati enne 15. maid, kuid osa linde pesitses ilmselt mitu korda. 613 kurnas oli keskmiselt 5,12 muna, õnnestus 68% pesitsustest. Nii kurna suurus kui pesitsusedukus järgisid arvukuse muutusi, saavutades maksimumi 1960. aastate lõpul ja langedes alates 1970. aastate algusest.
PDF

Nellis, R. & Nellis, R.
Talvituvad linnud Maleva ümbruses
Kokkuvõte: Saaremaal Maleva küla ümbruses selgitati talvedel 1992/93-1998/99 lindude esinemissagedust, biotoobieelistust ja arvukuse muutusi. Linde loendati püsimarsruudil kolm korda talve jooksul. Kohati 42 liiki, neist üheksat vähemalt 70% loendustest. Keskmine arvukus oli 29 is./km, kuid see varieerus tugevasti nii aastati kui talve jooksul. Kõige arvukamalt esines linde talumaastikus, kuigi arvukus langes seal tugevasti sügisest kevadeni. Hoolimata pehmemast kliimast, ei olnud arvukuse langus talve jooksul väiksem kui mandri-Eestis Sauel. Lindude arvukuse pikaajalised muutused sarnanesid enamasti vastavate muutustega kogu Eestis.
PDF

Lühiteated
Aua, J.
Toiduparastitismi ilmingust hoburästal
Elts, J.
Antagonistlikust käitumisest hall- ja musträsta vahel
Lõhmus, A.
Hiireviu munes “nahkmuna”
Aua, J.
Väiketüllide pesitsusaegadest
Aua, J.
Suitsupääsukesel kaheksa muna
PDF

Linnukaitseuudised, EOÜ kroonika ja teated
PDF

Hirundo 1/2000

Kuresoo, A. & Ader, A.
The point counts of breeding land birds in Estonia, 1983-1998
Summary: The Estonian point counts are aimed at monitoring long-term trends in breeding bird populations, which also reveals changes in bird habitats and the environment in general. Between 1983 and 1998, 72 birdwatchers of the EOS participated in the project, covering a total of more than a hundred routes. The average “life-span” of the routes exceeds seven years and 26 routes have been checked in at least ten years. Changes in the observers’ activity are shown on Fig. 1. The number of records (according to the summer count, 25 May-20 June) was at its highest in 1986-1990, decreased in the next five years and has stabilised recently.
The analyses were made with program “TRIM/Trends and Indices for Monitoring Data” (vers. 2.0 for Windows). On the basis of the summer count population indices (PI), which compare the numbers with those in 1983, were calculated for most numerous species. In appendices 1-2 the indices are presented for 55 species, including 33 species of “early breeders” (mostly resident and short-distance migrants) and 22 species of “late breeders” (mostly long-distance migrants). For many species, the trends are presented on Figs. 2-3. Data on some more scarce and aggregated species (>40% of pairs counted in a few routes and on the average less than 50 pairs counted; Table 1) should be treated with caution.
According to the long-term trends, the species were divided into six groups (Table 2). If the numbers (by linear trend) did not change more than 25% in 1983-1998, the population was considered to have been stable. In 1983-1998, large increases (>50%) were observed in breeding Columba palumbus, Dendrocopos major, Troglodytes troglodytes, Erithacus rubecula, Turdus merula, Garrulus glandarius, Corvus corax, Sylvia communis and Carpodacus erythrinus populations in Estonia. In the same period, alarming (>50%) decreases were observed in Oriolus oriolus and Gallinago gallinago, significant decreases also in Anthus trivialis, Hippolais icterina, Phylloscopus sibilatrix and P. collybita.
Table 2 also presents comparisons with the trends in Finland, Sweden and Denmark. 75% of resident and short-distance migrant species had similar trends in Estonia and the Nordic countries and only 8% had completely different trends. In general, most of these species have occurred in stable numbers both in Estonia and the Nordic countries, although many species have fluctuated significantly. Trends of long-distance migrants coincided much less frequently in different countries.

Sellis, U.
Will the Black Stork remain to breed in Estonia?
Summary: The Black Stork (Ciconia nigra) is at the north-western border of its distribution range in Estonia. The paper summarises data on its numbers and distribution in Estonia in 1999, reproductive success in 1991-1999, and results of the special Bird of the Year project in 1998. The latter, which was aimed at rising public awareness and gathering additional data, resulted in three new nest sites and a total of 62 territories counted. The main result, however, was propagation success – in public opinion the Black Stork was among the most well known protected species in 1999.
The numbers were estimated at 100-120 pairs in 1999, which is 2-2.5 times less than two decades ago (see Renno 1993, Lõhmus et al. 1998). Distribution concentrated into the largest forest areas rich in rivers and streams (Fig. 1). The population decline coincided with low productivity in the last decade, on the average 1.09 young per occupied (at least some nest-building activity registered) nest and 44% of nest sites successful (Table 1). Trends in all reproductive criteria were negative (although not statistically significant), except the number of dead young in nests, which was highest in the years of summer droughts (1994-1997; Fig. 2). Most probably the reasons of decline and poor reproduction are in our breeding grounds, because some other populations that use the same migration route and wintering areas are increasing. Productivity in the neighbouring countries is as poor as here (Fig. 3), thus, there is no potential for immigration.
Characteristically to declining population, the reproductive rates in Estonia fluctuated widely between years. Therefore, it is important to monitor the population every year. However, in the 1990s state monitoring program covered the Black Stork only in 1994 and 1999, which are not representative, as these happened to be the best years for breeding (Table 1).
In general, the status of the Black Stork in Europe is alarming. Decreases in the previous source-populations of Poland and the Baltic States are not compensated by increases in other, much smaller populations (Strazds et al. 1995). For conservation, it is important to find out the reasons of declines, which probably will be successful only by international co-operation. The study and (especially) conservation of the Black Stork in Estonia is carried out by two closely co-operating NGOs, the Eagle Club (urmas.sellis@mail.ee) and the Nature Conservation Society “Kotkas”. Legally, the Black Stork is included in the strictest conservation category (I) and the state, represented by the Ministry of the Environment, is responsible for organising the conservation. Probably, the national management plan for the Black Stork will be compiled in 2000.

Lõhmus, A.
When, and how, do Ural Owls call?
Summary: Vocal activity of the Ural owl (Strix uralensis) was studied near Laeva (ca 28°27’ N, 26°19’ E) in 1991-94 (occasional data from 1983-90 and 1995-98). Near the known nest-sites, territories were checked during at least ten minutes for any vocal activity, and the intensity of calling was measured as the probability of detecting a territory. Most observations were made after sunset in the evening. In addition, the repertoire was quantitatively described, using a “call cycle” (all calls of one adult during an hour) as a counting unit. The start of calls was determined in the cases when a territory was listened for several hours in the evening. Everywhere, time is expressed as East-European summer time.
Calling was significantly more intense in spring (recording probability 36%) than in summer (11%), autumn (8%) and winter (6%). The data did not reveal higher activity in autumn, which is documented in the Tawny owl (Strix aluco) and claimed to occur also in the Ural owl. Also, the frequency of territorial calls was much higher in spring (Table 1) than recorded by Lundberg (1980) in Sweden, suggesting that territorial activity in the study area mostly occurred in spring. Within breeding period, the vocal activity remained on high level from March to early May (Fig. 1). In March 1993 calling was more active than in 1991, 1992 and 1994. The reason could be that 1993 was a good vole year, although some later results (e. g. in 1999) do not support this. Instead, the difference can be a result of better weather conditions in 1993.
Wind and rain strongly influenced the vocal activity (Fig. 2). In addition, the air temperature and cloud cover seemed to be of importance, but their effects were not significant statistically. These results are in accordance with other studies.
The start of calling was associated with sunset (Figs. 3-4). Calling started on the average 19 ±10 minutes after sunset in spring, but relatively later in winter. Similar pattern has been described in the Tawny owl (Hansen 1952).
The repertoire was sexually diverse but did not change significantly during the year (Table 1). Especially in breeding season, males were much more vocal than females.
In Estonia, monitoring of owls has been mainly based on territory mapping via spontaneous calls. According to rough calculation, using also the data by Lundberg (1980), during ten minutes of listening about 20% and during twenty minutes up to 40% of Ural owl territories could be detected in spring. However, this means that the locations of (potential) territories are known in advance. Whenever possible, searching for nests and playback-method should be used as additional tools in owl counts.

Edula, E.
Breeding of the Linnet in the surroundings of Viljandi
Summary: In 1959-1998, the author has studied Linnets (Carduelis cannabina) near Viljandi, south-central Estonia. The numbers of Linnets peaked in the 1960s and have dramatically decreased since then (see Edula 1998).
The spring arrival has taken place between 14 March (1967) and late April, on the average on 4-5 April. The breeding season was very long and probably included several clutches (Fig. 1). More than 40% of clutches were laid before 15 May, and 31% of clutches between 16 May and 15 June. Only 12% of clutches have been laid after 15 July. Laying lasted seven, incubation 10-14 and nestling period 11-14 days.
Majority of nests were situated in spruce hedgerows along roadsides, but also in cemeteries, single trees etc. Only few nests were built on deciduous trees or bushes. Usual height was 0.7-1.3 metres (range 0.4-2 m) above ground. The average measurements of 32 nests were: diameter 11.7 × 10.1 cm, height 7 cm, depression diameter 6.1 × 5.7 cm and depression depth 4.1 cm.
The average size of 613 clutches was 5.12 (range 2-7). Largest clutches were laid between 16 May and 15 June, the latest clutches were the smallest ones. However, this difference was not observed in the proportion of successful nests (Table 1). Altogether, 68% of nests were successful (n=382). In long term, both the clutch size and breeding success followed the changes in numbers, being at their highest in the late 1960s and showing a decline since then (Fig. 2).

Nellis, R. & Nellis, R.
Winter birds in the surroundings of Maleva
Summary: Numbers, trends and habitat use of winter birds were studied near Maleva village (58°19’N, 22°31’E) in Saaremaa, 1992/93-1998/99. Three transect counts during winter were performed. 42 species occurred, nine of them in 70% of counts. The average density was 29 ind. per km but it varied a lot. Birds were most abundant in settlements although the numbers decreased significantly during winter there. Decrease during winter was not correlated with climate, and it was not smaller than in Saue, mainland Estonia, despite the milder climate of Saaremaa. Long-term changes in bird numbers coincided mostly with those reported about whole Estonia.

Notes
Aua, J.
Food parasitism in the Mistle Thrush
Elts, J.
Antagonistic behaviour between the Fieldfare and the Blackbird
Lõhmus, A.
A buzzard laid egg without shell
Aua, J.
On the breeding phenology of the Little Ringed Plover
Aua, J.
A clutch of eight eggs in the Barn Svallow

EOS chronicle and news

Supplementum 3/2000

Ülo Väli & Asko Lõhmus

The Greater Spotted Eagle and its conservation in Estonia

Abstract

The publication is based on the Estonian national management plan for the Greater Spotted Eagle (Aquila clanga Pall.) in 2000-2004. We summarise the status, biology and threat factors of the species in Estonia and in the world, and propose a conservation strategy and needed actions for Estonia.

The Greater Spotted Eagle is a globally threatened species with the world population of less than 3,000 pairs. The 20-30 pairs that breed in Estonia are of European importance. The nests in Estonia are situated in old wet deciduous forests, often near waterbodies. In recent years, meadows have been the main feeding habitat, and small mammals have made up 74% of prey numbers. The productivity was good – 0.60 young per breeding territory annually, although the species seems to interbreed regularly with the Lesser Spotted Eagle (Aquila pomarina Brehm).

The main threats to the Greater Spotted Eagle in Estonia, as in Europe as a whole, are habitat loss and degradation as well as human disturbance during the breeding season. Requirements for the protection of the eagle’s nest sites are given.

For conservation management twenty-one activities are proposed. For example, the legal status of the species is not in accordance with its extremely strict protection status internationally. Therefore, the Greater Spotted Eagle should be included in the highest protection category also in Estonia. The priority actions for habitat conservation are establishing sanctuaries on nest sites, sending conservation obligations to land-owners and general conservation of old swamp forests. There should be efficient control over the fulfilment of nest site conservation requirements, and account on the sites of conservation concern. As there is still little information on the status of the species and most nest sites remain unknown, searching for new nests as well as monitoring numbers and productivity are essential. A leaflet about spotted eagles and their conservation should be the first step in rising public awareness.

Hirundo 2/1999

Kaja Peterson
Saateks

Lilleleht, V.
Linnuharuldused Eestis 1990-1997. Eesti linnuharulduste komisjoni aruanne
Kokkuvõte: Eesti linnuharulduste komisjoni teine kokkuvõte meil harva ja juhuslikult esinevate lindude kohtamisteadetest.
Lõplik hinnang anti 759 teatele, neist 597 aastatest 1990-1997 (44-105 teadet aastas). Kinnitati vastavalt 624 (82%) ja 544 teadet (91%). Järjest on kasvanud välismaiste, peamiselt Soome linnuvaatlejate osa harulduste leidmisel, ulatudes praeguseks juba üle 60% kõigist läbivaatamiseks esitatud teadetest. Eesti lindude nimekirja lisandus 13 uut liiki ja 3 alamliiki, lisaks veel üks teadmata päritoluga ja neli vangistusest lahtipääsenud liiki. Tõestati nelja uue linnuliigi pesitsemine Eestis. Eesti lindude nimekirjas on seisuga 01.01.1998 kokku 335 loodusliku päritoluga ja meil või naabermaades püsiva asurkonna moodustanud sissetalutud liiki, viis liiki teadmata päritoluga ja seitse liiki vangistusest pääsenud linde.
PDF

EOÜ kroonika ja teated
PDF

Hirundo 2/1999

Lilleleht, V.
Rarities in Estonia 1990-1997: report of the Estonian Rarities Committee
Summary: This second report of the Estonian Rarities Committee (founded in 1977) covers the years 1990-1997, but many earlier records have been also included. Altogether 759 records were definitely assessed (Table 1), and 624 (82%) of these were accepted. From the period 1990-1997, 597 records were considered (44-105 records annually), of these 544 (91%) were accepted. In different years the frequency of accepted records was 76-99%.
The records are listed in systematic order and presented chronologically. Records of birds of unclear origin, escapees from captivity, corrections and changes, records not accepted, and records formerly accepted but now rejected are listed separately from the main list of accepted records.
The four numbers in brackets after species’ name (a/b – c/d) indicate (a) the total number of records before 1990, (b) the number of individuals (if possible to judge) before 1990; © the number of records in 1990-97, (d) the number of individuals in 1990-97. X instead of a number means unknown number of records or individuals.
The details included for each record are: date(s), locality, parish (khk.), district, number of individuals (is., isend), pairs (paar), nests (pesa) etc. if more than one, sex and age (if known; a = calender year) and names of observers. The meaning of some Estonian terms and expressions: algus = beginning, lõpp = end, ja = and, läh. = near, vahel = between, jv. =lake, s. = island, laht = bay, kuni = up to, pesakond = brood, (tõenääoliselt) sama isend = (probably) the same individual, pesitsemine =breeding, pesitsusaegsed teated = records from breeding period.
In 1990-1997, 13 new species in an apparently wild state (AERC category A) were added to Estonian list: in 1990 Neophron percnopterus, Rissa tridactyla (altogether 10 records in the whole period), Motacilla citreola (10) and Acrocephalus agricola (4), in 1992 Gavia adamsii (12), Anthus hodgsoni and Acrocephalus paludicola, in 1993 Aquila nipalensis and Luscinia megarhynchos, in 1996 Pluvialis fulva (3) and Pagophila eburnea and in 1997 Himantopus himantopus and Sterna nilotica. In 1990, the race variegata and in 1993 the race maura of the Stonechat (Saxicola torquata), and in 1991 the American race columbianus of the Tundra Swan (Cygnus columbianus) were for the first time. Also one species of unclear origin (category D) – Bucanetes githagineus – was recorded for the first time in 1997 in Estonia.
The records of Platalea leucorodia, Rhodostethia rosea and Dendrocopos medius were second records for the country. The records of the race Branta bernicla hrota were the third to fifth, of Tyto alba third to fourth, of Tarsiger cyanurus third, of Saxicola torquata third to fifth, of Hippolais caligata third, of Phylloscopus fuscatus third to fifth, whereas those of Burhinus oedicnemus and Phylloscopus borealis fourth to fifth in Estonia.
In the same period the breeding of Aquila clanga, Motacilla citreola and Panurus biarmicus in Estonia was confirmed, as well as an accidental breeding of Calidris temminckii in 1993. On the other hand the single formerly accepted nesting record of Aythya nyroca in the country (in 1974) was reviewed and rejected.
Altogether, 335 species of apparently wild state or released species which have established self-supporting breeding populations in Estonia or in neighbouring countries (i. e. categories A-C) and five species of unclear origin (category D) have been recorded in Estonia by 1.1.1998. The whole list of Estonian bird species and list of those considered by the Estonian RC was published earlier.53 The list of species and subspecies of which only earlier records will be considered by the RC is given as Appendix 1.

EOS chronicle and news